Lugejate kirjad: jätame kella keeramata, vanemate toetamisest

Kell. Foto: Charles Krupa/AP/Scanpix

Kellamäng

Eelmisel päeval veel pani kiruma, et jälle peab kellasid keerama hakkama, aga kui õige aeg kätte jõudis, siis sai ikkagi keeramine ära unustatud – no pole hullu, munadepüha hommik, keegi seekord tööle hiljaks või rongist maha ei jäänud. See väike unerežiimi paigast nihutamine, mis rohkem laste ja vanurite tervisele negatiivselt mõjub, elame üle.

Mul on käekelli tervelt kolm, abikaasal neljas. Nojah, võiks ju üks olla, aga kui kingitakse, siis tuleb ju viisakalt vastu võtta. Pealegi, esimene on selline uunikum, mille pidanuks ammu juba ära viskama, ometi käib see esimene elektrooniline kell juba 28 (!) aastat nii täpselt ikka edasi, no ei raatsi ära visata. Pealegi on see ostetud 1988. aastal Stockholmist 5 (viie) rubla (?) eest – ja-jah, õigesti kuulsite.

Nimelt, kui Gorbatšov esimest korda lubas meid üle raudse eesriide astuda, siis pakkus ta nõukogude inimestele väga soodsat valuutavahetuskurssi – ühe Vene rubla eest 10 rootsi krooni. Aga selle kella nupud on siiski nii pikkade aastatega nii tolmunud, et tükk tegu oli seadistamisega, no hakkama sain!

Siis on meil kahes toas seinakellad. Taas suur ülepakutud raiskamine ju, aga ise pole neist ühtegi ostnud, kõik nõukaaegsed võistluste auhinnad ja tiksuvad truult ikka edasi. Siis kaks äratuskella. Lõpuks pidin viimase kingituse ära unustama, mille sünnikodust raamatu esitlemisel sain – kuldne, ankruga tiirlev...

No nii, arvasin, et sain lõpuks tööga ühele poole, aga võta näpust – kui paari päeva pärast suvilasse läksime, siis tahtnuks taas vanduda – mis aega need seinakellad siin näitavad?! Taas ülepakutult kaks seinakella, kuid teine ligi saja-aastane vanaisa uunikum maandus meie suvilasse siiski alles hiljuti, sellest sai viimati raamatusse isegi terve peatükk kirjutatud.

Selle kella õigeks keeramine osutus kõige keerulisemaks, eriti sügisel, kui tuli osuteid ju tund aega tagasi keerata. Mäletan juba ammust ajast kellassepa soovitust, et kellaosuteid tagurpidi keerata ei ole soovitav. Selle uunikumi tagurpidi keeramine aga ei tule kõne allagi, sest see kell ka lööb iga poole tunni tagant ja osutite tagurpidi keeramine ajaks löömise mehhanismi päris sassi. Niisiis tuligi sügisel keerata kella edasi 11 tunni võrra, kusjuures iga poole tunni tagant tuli ära oodata ka kella löömise aeg.

Saigi vist kõik. Kõige vähem aega kulus mobiilikellale, sest see oli ise ennast õigeks seadnud. Aga ei, meenus, et ühel eelmisel kellakeeramisel jäin oma autoga kohtingule tund aega hiljaks, sest autokell ei näidanud õiget aega (!).

Arvan, et kui mitte rohkem, siis vähemalt ühte asja tegi Putini Venemaa Euroopa Liidust targemini: ta jättis kella rahule. Omalt poolt soovin, et kui me kunagi Inglismaa eeskujul Euroopa Liidust välja astume, siis sooviks küll, et meie kolmandat korda taasiseseisvunud Eesti Vabariik esimese seadusena võtaks vastu seaduse kella puutumatusest.

Udo Knaps, Rapla maakond

Rõõmu vanematele

Sirje Niitralt väga õige ja hea arvamus («Hellitame vanemaid», PM 4.04). Noorem põlvkond võiks tõesti ses suhtes rohkem vanureid märgata. Ei väida, et midagi ei tehta, aga mõnikord jääb puudu sellest kirsist tordi peal. Midagi, mida nad ise ei raatsi vms omale lubada.

Mu vanaema on hetkel 93-aastane (oktoobris saab 94). 2006., 2007. ja 2009. aastal viisime ta igal talvel Egiptusesse. Olime talle ses suhtes toeks, et kus WC, kus süüa saab jne. Peale igat reisi oli ta maru rahul, mingid valud kadusid, mitu kuud elas oma reisimälestustes, oli üldse vitaalsem ja ärksam. Siiamaani räägib, kuidas hotellitöötaja tal kätt suudles.

Kõige raskem oli alguses murda tema juures suhtumine, et «oh, mis mina, ma juba vana, minge ise, ma teile seal vaid tüliks ja mul vaja pidevalt tualetis käia jne»! Sai siis veendud teda, et lennukis ja hotellis on kõik olemas, lebota seal basseini ääres, muidu vahiksid kodus niisama jne. Ega ma uskunud, et ta nõusse jääb, aga jäi! Ja teisel ja kolmandal korral oli juba väga lihtne: tahad – ostame pileti.

Sellises vanuses inimestel on väga oluline, et keegi noorem oleks kõrval, aitaks kuskilt trepist alla, aitaks orienteeruda võõrkeelses keskkonnas jne.

Andres Rootsi