Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jaak Jõerüüt: idee toppida vabadus ühte muuseumisse ja hakata seda seal arendama on absurdne

17
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jaak Jõerüüt | FOTO: Sander Ilvest

Eesti keeles öeldakse vahel «nuta või naera». Pisut kohatu, aga midagi paremat pähe ei tule, kui mõtlen mõne ideele teha okupatsioonide muuseumist vabaduse muuseum ja panna nimeks Vabamu. Ei tea, kas nutta või naerda, sest  kumbki ei kõlba. Olukord hämmastab, kirjutab arvamusportaali kolumnist Jaak Jõerüüt.

Kas tõesti läheb seekord Eestis nii, nagu ühes kõnekäänus, mida tavaliselt seostatakse idanaabriga: «Tahtsime kõige paremat, aga läks nagu ikka...» Ah et «muuseum raputab maha okupatsioonide nime ja võtab sihiks vabaduse»? Non plus ultra!

Kõige märkimisväärsem absurd on idee toppida vabadus ühte muuseumisse ja hakata seda seal  arendama ja kaitsma. Kirjanduslikult kadestaks seda mõtet ka absurdimeister Daniil Harms. Eesti sürrealismiklassik Ilmar Laaban oleks teemal kindlasti pika häälutuse teinud. Kilpla igavesti elavad tegelased aga rõõmustavad, sest nende read tõotavad täieneda.

Mul on idee autoritele täiendav ettepanek. Ühtlasi võiks sellises kohas muudki kaitsta ja arendada. Okupatsioon, vabadus, võrdsus ja vendlus üheskoos muuseumis, nimevariantegi tekib rohkem. Vabasusmu, vavsuslus, okvavõvemu.

Idee tuua asi rahvale lähemale on ikka jantlik küll. Nimetagem siis ajaloomuuseum ajaloodiskoks, lootuses, et seal hakkavad toimuma ka diskorite pulmad. Tuletõrjemuuseumist võiks saada Tulemu, mis keskendub ühtlasi tulemustasu arvutamise uutele metoodikatele, ja arhitektuurimuuseumist Armu, mis keskendub ühtlasi vabaarmastusega seotud võimaluste uurimisele.

Poliitiline aspekt on selles asjas aga hoopis tõsisem ega kutsu ironiseerima. Okupatsioonide muuseum märgib selgelt ja üheselt, et Eestis on olnud okupatsioonid. Nimemuudatus kustutaks okupatsiooni sõna nähtavuse sel tasemel. Igaveseks jääks üles küsimus, kas seda on tehtud kellegi meeleheaks või kedagi kartes? Või mis muul motiivil?

Ühismälu kustutamine

Poliitilis-sisuliselt on veel üks probleem. Eesti ajalugu on täis mälukatkestuste ja mälukustutamise jälgi, nii isikuid kui asutusi kui tervet maad puudutavaid nimemuudatusi. Pätsu-Eenpalu aegsel nimede eestistamise kampaanial on suur roll selles, et paljud inimesed ei tea suurt oma sugupuudest ega sugulastest. Ühismälu tuleb kirikuraamatute toel taastada, aga sugulussidemete jällesõlmimine pole kerge, tean seda kõike ka omast käest. Ehkki sel kampaanial oli ka arusaadavaid argumente, teenis see siiski ühismälu vähendamise tendentsi.

Õnnetul kombel algas kohe seepeale aga sovetlik okupatsioon ja rahva mälu asuti kustutama juba laialt, sügavalt ja süstemaatiliselt. Meenutan, et paljuräägitud fosforiidisõja kõrval oli 1980ndatel üheks tegevuseks teel iseseisvuse taastamise poole mälu taastamine: Muinsuskaitse Seltsi teke, ajalooliste tänavanimede, linnanimede, ajalehenimede taastamine. Sel taustal muutuks juba juurdunud Okupatsioonide muuseumi nime muutmine üheks teoks ühismälu vähendamise dramaatilises reas.

Mu lugupidamine kõikide IT-maailma tegudeinimeste ja idufirmades tegutsejate vastu, aga «mõttemaailma start-up» sellises tulevikumuuseumis sellises kompotis kuulub paraku absurdihuumori hulka.

Üks aspekt veel. Nomen est omen. Keeleliselt pole sõnal «vabamu» saba ega sarvi, see tähendab korralikku tunnetuslikku tagamaad ega jõudu. Uusmoodustis, mis võtab matti hoolikalt valitud ja hästi juurdunud nimelt Kumu, aga ei saa selle lähedalegi.

Iroonia irooniaks, aga soovitus on praegu klassikaline ja tungiv. Eriti nii tugevasti Eesti ajaloo dramaatilisemaid etappe puudutava asja puhul – üheksa korda mõõda, üks kord lõika!

Aga ma ei saa mõtetes lahti ka ühest ootamatust seosest, see jääb painama. Tallinnas tahetakse muuseumide nimistust ja turistide silma alt kaotada sõna okupatsioon ja samal ajal lastakse Narvas ajalooline kirikuhoone pankrotti. Olen nõus nendega, kes on juba öelnud, et nüüd saab riik näidata, kuidas ta on või pole Narvas kohal, Ida-Virumaal kohal.

Kas suure pildi nägemise võime ja suurte sümbolite ning nende mõju lugemise oskus on täiesti kadunud?


Jaak Jõerüüt on kirjanik ja diplomaat. Ta on olnud Eesti suursaadik Soomes, Itaalias, Küprosel, Maltal, ÜROs, Lätis ja Rootsis ning avaldanud 22 raamatut, mis on tõlgitud mitmesse keelde.

Tagasi üles