Avalik kiri Eesti Vabariigi valitsusele, riigikogule ning haridus- ja teadusministeeriumile.

Pöördume teie poole mureliku südamega, lootes, et rahalistel kaalutlustel tehtud valikud, mis võivad juba lähitulevikus kitsendada ja vaesustada meie hariduselu, jäävad tegemata. Palume peatada erakooliseaduse §22 lg 2 kiirustades muutmise, millega kaoks kohustus maksta erakoolidele tegevustoetust. See seab ohtu kodanikualgatuse korras loodud koolide toimetuleku ja seeläbi mitmekesise hariduse jätkumise Eestis.

Praeguses kiiresti muutuvas maailmas on haridus kujunenud võtmeküsimuseks. Soovime, et haridusministeeriumi algatatud haridusseadustiku uuendamise protsess saaks Eesti hariduselu sisuliseks taaskäivitajaks, kus teadlasi ja praktikuid kaasates mõtestataks uuesti meie ees seisvad haridusalased väljakutsed. Mitmekesisus, valikute paljusus ja vanemate aktiivsus lapse hariduse kujundamisel on põhimõtted, mis viivad meid edasi.

«Mitmekesisuse vähenemise tulemusena oleme silmitsi nähtustega, mis on praeguse aja märgid: nii looduses kui ka kultuuris hakkavad levima «dinosaurused» – üks liik või tähendussüsteem saavutab ebaproportsionaalse ülekaalu ja kui keskkonnas peab toimuma äkiline muutus, ei ela niisugune mammutkooslus enam seda üle.» (Valdur Mikita, «Lingvistiline mets»)

Hariduse mitmekesistamisel, haridusuuenduses ja vanematele valikuvõimaluste pakkumisel on kodanikualgatuslikel koolidel täita oluline roll. Eesti põhiseadus sätestab vanemate õiguse ja kohustuse kasvatada oma lapsi (§ 27) ning kinnitab, et lapse hariduse valikul on otsustav sõna vanematel (§ 37). Eesti on ühinenud ka rahvusvaheliste lepetega (ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt; Euroopa põhiõiguste harta; Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon), mis panevad riigile kohustuse austada vanemate vabadust valida lastele kool ning tagada vanemate õigus võimaldada lastele oma usuliste, filosoofiliste ja pedagoogiliste veendumuste kohane haridus.

Mitmekesiste haridusvõimaluste loomine ei ole ega saagi olla ainult riigi ülesanne, vaid on kõigi kodanike õigus ja vabadus. Eesti hariduse ajalugu toetub paljuski just erakoolide julgele ja kohati ka isepäisele tegutsemisele.

Hugo Treffner ja Jakob Westholm olid aate-, mitte ärimehed, oma koolid asutasid nad soovist panustada eesti rahva hariduslikku käekäiku. Ei ole põhjust arvata, et praeguseid koolide loojaid iseloomustaks suurtest eelkäijatest erinev mõtteviis.

Kooli loomine ja arendamine on loominguline protsess, seetõttu on erakoolid nii omanäolised – neid on kujundanud nende loojate nägemus ja sellega kaasnev vastutus. Selliste koolide tekkeks, arenguks ja heale tasemele töötamiseks on kulunud aastate viisi võimekate koolijuhtide ja õpetajate, aga ka lapsevanemate ja laste tööd ja energiat.

Erakool püsib lapsevanemate usaldusel ja usul, et just selline haridus on lapsele parim. 2010. aasta erakooliseaduse muudatus aitas vanematel teostada unistust luua uusi koole; varem loodud koolid said kindlustunnet ja sõnumi, et riik väärtustab kodanikualgatust ja vanemate tegevust. Praegu kavandatav seadusemuudatus lähtub meie hinnangul rahalistest, mitte sisulistest kaalutlustest ning võib mõjuda hästitoimivale süsteemile hävitavalt.

Ekslik on arvata, et erakoolides õppivate laste vanemad on võimelised maksma väga kõrgele kerkinud koolitasu. Enamasti on nad tavalised inimesed ja mitte sugugi keskmisest jõukamad pered, nende seas on palju ka neid, kelle lapsed mingil põhjusel pole lihtsalt tavakooli sobinud ning kellel ka praegu on kulukas ja raske last erakoolis koolitada. Vaatamata raskustele ollakse tänulikud, et see võimalus on ja laps on saanud haridusteel jalad alla.

Haridusalaste otsuste viljad ei küpse homme ega ka aasta pärast, vaid siis, kui valikuid on juba hilja tagasi pöörata. Seetõttu teadvustagem vastutust. Seadusloomele peab eelnema selge eesmärgipüstitus ja visioon. Õppides ka teiste riikide kogemusest, suudame kindlasti luua haridussüsteemi, kus on tagatud nii lapsevanemate õigus otsustada oma laste hariduse üle kui iga lapse õigus kasvada hoolivaks, vastutustundlikuks, aktiivseks ja loovaks perekonna- ja ühiskonnaliikmeks, kultuuri edasikandjaks.

Airi Värnik, Allar Raja, Andres Maimik, Andri Luup, Ardo Hansson, Arvo Pärt, Arvo Valton, Birk Rohelend, Erkki-Sven Tüür, Hannes Kaljujärv, Hedvig Hanson, Heiki Nabi, Helena Tulve, Indrek Allmann, Indrek Hargla, Indrek Sammul, Inga Raukas, Ingomar Vihmar, Inna Järva, Jaak Allik, Jaak Johanson, Jaak Uudmäe, Jaan-Eik Tulve, Jaan Kaplinski, Jaan Tootsen, Jaanus Vaiksoo, Janno Põldma, Jarek Kasar, Kaie Kõrb, Karl Martin Sinijärv, Karmen Trasberg, Kärt Tomingas, Kersti Heinloo, Kleer Maibaum, Kristiina Ehin, Kätlin Kaldmaa, Laine Mägi, Laura Peterson, Lembit Peterson, Liina Olmaru, Liis Aedmaa, Liis-Katrin Avandi, Livia Viitol, Ly Seppel-Ehin, Maarja Undusk, Maarja Vaino, Mail Sildos, Maimu Berg, Maria Peterson, Marika Veisson, Marju Lepajõe, Mihhail Lotman, Mihkel Kunnus, Mihkel Veiderma, Märt Avandi, Ott Aardam, Ott Sepp, Peeter Laurits, Philippe Jourdan, Pille Lill, Sandra Sillamaa, Sandra Uusberg, Sven Grünberg, Tambet Tuisk, Tiia Toomet, Tiina Ann Kirss, Tiina Jõgeda, Tiiu Kuurme, Tõnis Mägi, Uku Uusberg, Urmas Viilma, Ursula Ratasepp-Oja, Ville Jehe, Ülar Mark, Ülo Vooglaid