/nginx/o/2017/01/27/6287093t1h503f.jpg)
/nginx/o/2008/09/29/78077t1hd8e6.jpg)
Jaak Alliku sõnul ei kahtle vist ükski poliitikavaatleja, et kui Savisaar halastaks oma erakonnale ja lahkuks, sõlmiks Ansip viivitamatult liidu Savisaare järglasega Keskerakonnast.
Jaak Allik: Savisaare teisaldamine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jätame küsimuse, kas Savisaar küsis oma erakonna võlgade kustutamiseks Jakuninilt raha või mitte, Keskerakonna tõekomisjoni uurida, sest nad on vist ainsad, kel sellega probleeme. Kahju ainult, et Reformierakond ei moodustanud tõekomisjoni selgitamaks, kes teabe selle kohta just Postimehele lekitas, sest äkki on just mõnel reformaril selle suhtes kahtlusi. Analüüsigem parem, milline on pärast viimast lahingut seis Eesti poliitikamaastikul.
President teatas, et ta ei luba Savisaart võimule. Seega, kui Savisaar jääb Keskerakonda juhtima, valitseb Eestit edasi Ansip ja Reformierakond. Kui Savisaar peaks aga (erinevalt Reiljanist) oma erakonnale halastama ja lahkuma, siis ei kahtle vist ükski poliitikavaatleja, et Ansip sõlmiks oma Tartu (ja Viljandi ja Haapsalu jne) mõttekaaslaste eeskujul viivitamatult võimuliidu Savisaare järeltulijaga Keskerakonnast, ja valijate tahtel valitseks Eestit liberaalne maailmavaade kuni aegade lõpuni. Seega, ka siis jääksid Ansip ja Reformierakond võimule.
Milleks lasta siis erakondadel veel kaks kuud oma kodumaistelt ja välismaistelt annetajailt raha lunida ja valimisi etendada?
Kas tõesti ainult selleks, et «hoida Savisaarele pöialt» ja selgitada, kas IRL või sotsid oleksid Reformierakonnale järgmiseks neljaks aastaks kuulekam puudel? Tuleb tunnistada, et operatsiooniga «Savisaare teisaldamine» on oravate ajutrust vallandanud enda jaoks esmapilgul tõepoolest täiesti kaotusriskita mängu.
Küllap taipas IRL seda algusest peale, hoides Savisaare ründamises algul üsnagi madalat profiili, sest midagi hullemat kui Savisaare lahkumine on nende erakonna tuleviku jaoks raske välja mõelda.
Operatsioonis on aga kaks nõrka kohta. Kõigepealt ei selgitanud president oma põhiseaduse garanteerimisele pühendatud teleesinemises, millise paragrahvi alusel ta kavatseb Savisaart mitte võimule lubada. Mis siis, kui Keskerakond peaks näiteks saama üle poole parlamendikohtadest? Või kui parlamendis tekiks koalitsioon, kel koos Keskerakonnaga oleks enamus?
President tahtis ilmselt öelda, et ta taganeb oma kunagisest lubadusest anda valimised võitnud erakonna juhile võimalus moodustada valitsus. Põhiseaduse kohaselt võib ta kaks korda takistada parlamendienamust valitsust moodustamast, kolmandal korral tehakse see aga ära presidendilt küsimata.
Ainus paragrahv, mida võiks meie põhiseaduse garandile soovitada, on lasta praegusel parlamendil paragrahvi 129 alusel välja kuulutada erakorraline seisukord ja valimised edasi lükata. Aga sedagi saab teha vaid kolmeks kuuks. Liialt groteskne, et olla tõsi, kuid ei tea enam tõesti, mille peale ollakse selles riigis valmis Savisaare-hirmus välja minema.
Muidugi on see, et Keskerakond võidab üle poole parlamendikohtadest, praegu veel ebatõenäone, kuid milleks siis ähvardada ja öelda, et vähemust võimule ei lubata?
Kui aga Keskerakonna peaministrikandidaat pole mitte erakonna esimees, vaid keegi teine? Kas president ei anna siis Ansipile tõesti võimalust temaga koos valitsust teha? Või on Mikser valmis oma partei lõhestama sellisest koostööst keeldudes? Ilmselt on laulma hakatud laulusõnu lõpuni läbi mõtlemata.
Teine nõrk koht kogu operatsioonis on tema jäme Vene-vastasus. Ajal, mil Läti president Zatlers olevat eduka Moskva-visiidiga kindlustanud oma tagasivalimise, otsustati Eestis Ansipi tagasivalimise kindlustamiseks vallandada järjekordne Vene-vastane kampaania, mis sisemaiselt elanikkonda veelgi enam lõhestab ja Savisaarest kohalike venelaste silmis lausa usukannataja teeb.
Kampaania välisobjektiks valiti seejuures meie raudtee ja sadamate suurima tööandaja Vene Raudtee president, kelle pidev sõimamine KGBga seotud isikuks näitab vaid sõimajate lühikest enesekohast ajaloomälu.
Majandusküsimustele ja Eesti majandushuvidele sülitades valiti valimiskampaania põhiteemaks järjekordselt «Vene oht». See pani võpatama isegi meile sõbraliku välisvaatleja Edward Lucase.
Mida uut siis teada saadi? Savisaare erilistele vaenlastele võis isegi pettumus osaks langeda, sest selgus , et ta polegi «agent», kellele teatavasti raha makstakse, vaid ainult «mõjuagent», kes häda korral ise raha lunima peab.
Seni kui me ei saa üheselt teada, kas kogu lugu tuli välja Savisaare enda erakonnakaaslas(t)e kaudu või hoopis Vene eriteenistuste poolt kapole ette söödetuna/müüduna, jääb oht, et just operatsiooniga «Savisaare teisaldamine» läkski kogu meie valimiskampaania Vene eriteenistuse konksu otsa.