Sõimust füüsilise vägivallani ehk auküsimus 16. sajandi lõpul

Foto: SCANPIX

Ajaloolane Inna Põltsam-Jürjo kirjutab tänavuses Tuna 1. numbris auküsimusest Uus-Pärnus 16. sajandi lõpu raeprotokollide põhjal.

Allikas ja aines 16. sajandi viimastest aastakümnetest, s. o. Poola ajast pärineb põnev Uus-Pärnu linnaelu kajastav allikas – rae protokolliraamat. Vanimate säilinud linnaraamatutega võrreldes teevad kõnealuse allika eriliseks selles sisalduvad arvukad kohtuasjad.

Uus-Pärnu rae protokolliraamat seati sisse 1. veebruaril 1583. Paraku juba paari kuu pärast, aprillis sissekanded lõpevad ning tekib nelja-aastane paus, mille põhjuseks on ilmselt raesekretäri ametist lahkumine ja koha pikaks ajaks vakantseks jäämine. Sissekanded algavad taas 1587. aastal ning kestavad 1602. aastani. Järgmine säilinud protokolliraamat seati sisse alles 1615. aastal, sest vahepeal katkestas linna normaalse elurütmi Rootsi ja Poola vahel puhkenud sõjategevus.

Hoolimata kohatisest ebajärjekindlusest protokollide vormistamisel, pakuvad need väärtuslikku informatsiooni nii Uus-Pärnus sooritatud kuritegude kui ka kohtupraktika, -protseduuride ja -menetluse kohta.

Au tähtsusest ja väärtusest kõneleb seegi, et normidest üleastujale nägi keskaja õigus ühe võimaliku karistusena ette au kaotuse. Näiteks Uus-Pärnu 15. sajandi Bursprake’s keelati kauba ja au kaotuse ähvardusel linaseemneid maalt välja vedada.

Uus-Pärnu protokolliraamatu põhjal menetleti kohtuasju üldjuhul järgmiselt: registreeriti kaebaja kaebus, koostati süüdistuspunktid, seejärel kutsuti kohtu ette tunnistajad ning võeti igalt tunnistajalt kindlate punktide kohta ütlused. Tunnistus võeti ka kaebealuselt. Lõpuks langetati kohtuotsus.

Kohtupidamise juures olid tähtsad rituaalid. Igalt tunnistajalt võeti valevande (meineid) vältimiseks nn. kehaline vanne (corperlicher eid), selleks tuli anda vanne väljasirutatud käsivarre ja ülestõstetud sõrmedega. Mitte kõiki kohtuprotsesse ei ole Uus-Pärnus ühtviisi põhjalikult protokollitud ning kõigi juhtumite puhul ei tule ka ilmsiks, millise otsuse kohus langetas. See näib osutavat, et nähtavasti oli veel üks raamat, kuhu kohtupidamise materjalid kanti sisse täies ulatuses.

Kõnealuse protokolliraamatu põhjal oli tähelepanuväärne osa rae- ja foogtikohtu ette jõudnud juhtumitest Uus-Pärnus seotud auküsimusega, täpsemalt ajendatud isiku au haavamisest. Oma au ja hea maine hoidmine oli selle aja inimestele üks kõige põletavamaid probleeme, et mitte öelda painavamaid kinnismõtteid. Andmete puudusel pole paraku võimalik võrrelda, kas auküsimus oli Uus-Pärnu kohtupraktikas sama tugevalt esil ka varasematel sajanditel.

Kahtlemata oli au linnakodanike ja -elanike jaoks oluline juba keskajal, see peegeldub mitmesugustes kirjalikes allikates: linnaõiguses, kodanikumäärustes, skraades jm. Kodanikumäärustes oli praktiliselt kohustuslik punkt, mis nõudis austavat ja lugupidavat suhtumist, eriti kõrgest soost ja seisusest isikutesse.

Uus-Pärnu 15. sajandi Bursprake kohe esimene punkt sätestab: «Me nõuame ja käsime, et igaüks oleks viisaka suuga isandate ja vürstide, raadide ja linnade, rüütlite ja kannupoiste, prouade ja neitsite, kõigi ausate inimeste vastu, nii et tal oma ihu ja varaga ei tuleks karistust kanda.» Sama nõudmine seisab Pärnu 17. sajandi kodanikumääruses.

Sellesisulised punktid jõudsid ka gildide-tsunftide põhikirjadesse. Uus-Pärnu Suurgildi vanimas säilinud skraas aastast 1588 sätestatakse, et kes ei pruugi viisakalt suud, seda trahvitakse ühe laevanaela vahaga. Kaupmeeste gildi põhikirjast leiab teisigi auteemalisi paragrahve, mis nõudsid austavat suhtumist oldermanni ja kaasistujatesse, enese viisakat ülevalpidamist tantsu ajal jms.

Kuigi keskajast ei ole säilinud Pärnu gildide ja tsunftide põhikirju, pole kahtlust, et auküsimus oli nendeski tähtsal kohal, nii nagu oli näiteks Tallinna Suurgildi vanimas säilinud, 14. sajandi lõpust pärit skraas. Selles nõuti muu hulgas, et kui «keegi meie gildivendadest oma gildivenna kohta midagi ütleb, mis käib tolle au pihta, aga ei suuda seda tõendada, siis pidi teise au kahjustanud vend gildist eemale jääma.»

Au tähtsusest ja väärtusest kõneleb seegi, et normidest üleastujale nägi keskaja õigus ühe võimaliku karistusena ette au kaotuse. Näiteks Uus-Pärnu 15. sajandi Bursprake’s keelati kauba ja au kaotuse ähvardusel (by vorlust des gudes und der ehre) linaseemneid maalt välja vedada.

Auhaavavad sõnad

Rae protokolliraamatu põhjal moodustasid märkimisväärse osa Uus-Pärnus kohtu ees esitatud süüdistustest, osadel juhtudel ka algatatud kriminaalasjadest au haavamisega seotud juhtumid. Niisuguste asjade jõudmine rae- või foogtikohtu ette on auküsimuse tähtsust arvestades täiesti loomulik, aga teisalt ka tähelepanu vääriv.

Nimelt oli nii kesk- kui ka varasel uusajal põhimõtteks klaarida tülid ennekõike organisatsiooni- või kollektiivisiseselt, alles siis, kui see ei andnud tulemusi või oli tegu eriti raske pahateoga, jõudis asi foogti- või raekohtusse. Kui üldine see põhimõte oli, sellest annavad tunnistust paljude Eesti linnades tegutsenud gildide-tsunftide põhikirjad nii kesk- kui ka varauusajast. Seega pidi kohtusse jõudma üksnes väike osa kõigist auhaavamistega seotud juhtumitest.

Isiku au oli võimalik haavata mitmel moel, kõige tavalisem oli solvamine, sõimamine või laimamine. Meeste puhul kasutati enamasti solvavaid sõnu, nagu kelm, varas, kurjategija; naiste puhul: hoor, nõid. Raskeks solvanguks oli kristlaste hulgast väljaarvamine ja viitamine suhetele Kuradiga, s. o. sõimamine paharetiks, kurivaimuks, nõiaks.

Põnev näide pärineb Saare-Lääne piiskopkonna 1549. aasta vasallikohtu protokollidest, nimelt oli üks kohalik aadlimees sõimanud teist «kelmiks ja Juudaks» (einen schelm unnd Judas). Viimast on peetud vajalikuks dokumendis «tõlkida», lisades juurde, et Juuda all on mõeldud reeturit (das auf teutsch ein vorreder heist). Halvustav ja solvav oli isiku ausa päritolu kahtluse alla seadmine, teisisõnu nimetamine vargaks-, nõiaks- või hoorapojaks. 1583. aastal Tartus end salaja ühe luterliku pastori jutlust kuulama poetanud jesuiidid pidid enda kohta kuulma, et nad on «[– – –] sohilapsed, hoorajäägrid, kes on väärt kõige alatumat kohtlemist».

Uus-Pärnu rae protokolliraamatus esinevad auhaavavad juhtumid on valdavalt seotud just sõimu- ja pilkesõnade kasutamisega. 1590. aastal kaebas vasksepp Heinrich Schluter kohtus, et kingsepp Jost on teda nii Vana- kui ka Uus-Pärnus tänaval avalikult sõimanud humalavargaks (hoppendieb). 1593. aastal puhkes tüli kingsepp Josti ja rätsep Hansu vahel. Selle konflikti olemust ja arengut vahendavad raeprotokollid üksikasjalikult, nimelt ütelnud Hans tema majja sisenenud Jostile: «Ausad inimesed ei seisa ukse juures ega kuula salaja pealt, oled sa aus vennas (ein ehrlich kerll), siis tuled sisse.» Kingsepp vastas: «Mis, sa tahad öelda, et mina olen kelm!» Järgnesid mõlemapoolsed solvangud ning lõpuks oli tüli võimatu lahendada muul moel kui raekohtu abil. Olgu vahemärkuse korras lisatud, et ukse taga pealtkuulamise määratlemise autuks teoks on Kuressaare Suurgild pidanud vajalikuks lausa oma skraas fikseerida.

Sõimust füüsilise vägivallani

Sõimusõnu saatsid ja võimendasid solvavad žestid. Relva tõmbamine ja relvaga vehkimine oli üheselt ähvardav žest. Mõnikord piisas teravast pilgust, sõrmede nipsutamisest vastase näo ees, et verbaalne solvang lõpeks füüsilise arveteklaarimisega. Kuid solvanguna mõjus ka pilkav naermine (spöttich zu belachen) või irvitamine.

Uus-Pärnu materjalides ei ilmne üldiselt solvavate žestide kasutamist. Küll aga läks sõnaline solvamine kergesti üle füüsiliseks ähvarduseks, isegi kallaletungiks. Nagu näiteks 1595. aastal, kui kingsepp Jost Hoyer lisaks solvamisele ründas ühte teist käsitöölist, torgates teda kääridega mitu korda vasakusse käsivarde. Siiski ei olnud tegu veel elu kallale kippumisega, mida samuti esines.

Piir verbaalse solvangu ja füüsilise vägivalla vahel oli sageli õhkõrn, sõim võis hetkega minna üle traagiliseks kokkupõrkeks ning kellegi kelmiks sõimamine lõppeda koguni mõrvaga. Selle kohta leidub Uus-Pärnu rae protokolliraamatus lausa mitu näidet.

1590. aastal jõi Lubberth Rentze juures õlletoas Wilhelm Prumeren koos kaaslasega õlut; tema noor sulane tahtis ühel hetkel joomingult lahkuda ja ütles Wilhelmile: «Ah, onu, lähme minema!» See vihastas Wilhelmi nii, et ta lõi sulasele puust kannuga vastu pead. Majaperemees Lubberth Rentze ütles toimunu peale: «Hei, sa lööd noort junkrut nagu kelm.» Wilhelm Prumeren teatas vastu, et kuna tegu on tema sulasega, on tal kõigiti õigus teda lüüa. Lubberth Rentze vastas: «Sa lõid teda nagu kelm.» Wilhelm Prumeren omakorda vastas: «Ma ei ole mingi kelm, mina olen oma au poolest sama korralik kui teie.» Selle sõnavahetuse peale haaras Lubberth Rentze päsmeri ehk margapuu ning andis Prumerenile tugeva hoobi vastu pead, kolm tundi hiljem oli mees surnud.

Au tähtsusest – kokkuvõte

16. sajandi lõpust pärinevad Uus-Pärnu raeprotokollid kajastavad märkimisväärsel hulgal auhaavamisega seotud juhtumeid. Nendest mõned on kohati tragikoomilised, teised jälle üdini traagilised. Igal juhul ei jää vähimatki kahtlust, et aul oli igapäevases kommunikatsioonis keskne tähendus, see seletab, miks juba sõimamisele reageerimine polnud inimese jaoks kaugeltki mitte kõrvalise, vaid oli lausa eksistentsiaalse tähendusega.

Kuivõrd isiku või ka mingi sotsiaalse grupi väärtust hinnati just väliste tunnuste alusel, nagu kuulsus ja maine, siis jälgiti seda väga hoolega ja reageeriti valuliselt auhaavamisele, s. o. igasuguse tegevuse peale, mis võis kellegi au vähendada. Inimeste ülim tundlikkus auküsimuses väljendub selgelt ka Uus-Pärnu raeprotokollides, linnaelanike reageeringud auhaavamisele olid teravad, kohati vägagi valulised.

Kergesti tekitasid auhaavamised olukorra, kus inimesed kaotasid kontrolli oma emotsioonide üle. Juhtumid Uus-Pärnu kohtupraktikast näitavad au suurt tähendust ja tähtsust inimestele, seda hoolimata isiku seisusest, soost, päritolust või jõukusest. Nagu ka ajalookirjanduses osutatakse, ei pidanud sotsiaalsed alamkihid, kel polnud n-ö midagi kaotada, oma au puutumatust ja laitmatust sugugi vähem silmas kui näiteks aadlikud – vahest isegi rohkem, sest au oli veel viimane vara, mis neile oli jäänud.

Inna Põltsam-Jürjo täispikka artiklit loe ajalookultuuri ajakirja Tuna selle aasta 1. numbrist.