Vastuolulised ja hüsteerilised sõnavõtud on hägustanud inimeste arusaamu ja külvavad hirmu. Tänavalt ja kommentaariumidest üles korjatud tõde paisatakse tihti teadusliku teadmisena avalikkuse ette. Et supp saaks paksem, visatakse repliikidena sisse näpuotsaga kohustuslikku tolerantsust, subjektiivseid probleemipüstitusi ja asjakohaseid küsimusi.
Paradoksaalselt jätkavad need vastuolulised kirjutised ja mõtteavaldused üldjoones sama narratiivi, mida jutustavad islamiäärmuslased ise. Neile on nii mõnigi meie arvamusliider n-ö kasulik idioot, kes kinnistab must-valget maailmamõistmist ja külvab hirmu, teenides seeläbi just radikaalide huve. Kindlasti ei tee sõnavõtjad seda sihilikult, vaid pigem ikka teadmatusest, intellektuaalsest laiskusest või soovist leida avalikkuses tähelepanu.
Valefaktide esitamisest tõe pähe on saanud normaalsus. Nii näiteks kinnitab orientalist Martti Kalda (Õpetajate Leht 15. I) avaldatud loos, et «enamiku pagulaste lähteriikide kooliprogrammides puudub keemia ja füüsika, geograafia ja bioloogia». Keskne roll on neis riikides tema sõnul hoopis usuharidusel. See pole tõsi. Süürias, Iraagis, Afganistanis, Eritreas ja Balkani maadel, mis on Eurostati andmetel peamised põgenike lähteriigid, on koolisüsteemis mainitud ained muidugi olemas. Tegelikult peaks nendelt maadelt tulijate puhul pigem küsima, kas nad on üldse mingit haridust saanud. Kirjaoskus on nende riikide maapiirkondadest pärit pagulaste puhul tunduvalt olulisem murekoht kui usuharidus.
Samamoodi väidab teoloog ja Tartu ülikooli vanemteadur Peeter Espak (Postimees 23. III) hiljutises intervjuus, et Euroopas on «sadu tuhandeid inimesi, kelle kohta puudub igasugune info. Neid inimesi, kes on valmis pomme panema ja spetsiaalselt selle eesmärgiga tulevad, võib olla kümneid tuhandeid». Sellise hulgani ei jõudnud eelmisel aastal isegi internetitrollid, kes kirjutasid umbes 4000 Euroopasse imbunud ISISe võitlejast. See, kas selliste spekulatsioonidega meedias esinemine on põhjendatud, jäägu ütleja südametunnistusele.
Seejuures ei tundu tänavatarkuse kordamine ütlejale endale ka kuidagi imelikuna. «Teame väga hästi, et sealt ei tule raketiteadlasi ega tuumafüüsikuid,» kinnitab Espak rahvatarkust, mille järgi majandusele ei tõuse pagulastest mingisugust kasu. Maroko kolkakülas sündinud Prantsuse haridusministrile Najat Vallaud-Belkacemile jääb selles maailmas vähe ruumi.
Kulunud tõdede uus kuub
Käibetõdesid ja lihtsustatud lähenemisi religioonile veeretatakse edasi-tagasi ka pagulastest kaugemal. Araabia riikidest rääkides on terve hulk kulunud stampväljendeid ja teada-tuntud iseenesestmõistetavusi, mida kedratakse ilma igasuguse kriitikameeleta väsimatult. Nendest on teiste hulgas põhjalikult kirjutanud Edward Said juba oma 1978. aasta raamatus «Orientalism». Nii näiteks märgib kolumnist Taavi Minnik (Postimees 15. III), arutledes Vladimir Putini taganemise üle Süüriast, et idamaadel hinnatakse kõva käega nahaalset valitsejatüüpi.
Niinimetatud idamaades käib despootiaga sama jalga usk. Kalda tõdeb, et islamis on võõras keelatud, ainus võimalik tõde pärineb jumalalt, Allahilt. Ta lisab, et seetõttu on ka palvus muslimile niivõrd oluline, et kõik muu jäetakse sel ajal pooleli. Igaüks, kes on kunagi mõnda muslimit tundnud või mõnel islamimaal käinud, teab, et tegelikult see nii ei ole ja tänapäeval palvetatakse siis, kui inimese tööd-tegemised seda võimaldavad.