Postimees 1928. aastal: jõuvankrite seadus tulekul

Veoauto ette monteeritud lumesahk aastal 1928. Foto: Eesti Maanteemuuseum

Ministrite komisjonis oli põhjalikul läbivaatamisel jõuvankrite seaduse eelnõu, mis teedeministeeriumis välja töötati. 

Jõuvankrite liikumist seadusega korraldada on tingitud sellest, et kuni praeguse ajani on Eestis jõuvankrite (autode ja mootorrataste) liikumise kord, maksustamine jne., igas linnas ja maakonnas isesugune.

Seaduse alla ei kuulu põllutöö-, tee-ehituse ja teised tööstuse masinad, sest nende liikumise kiirus on nii väike, et see ei tähenda hädaohtu üldisele liikumisele. Eelnõus on jõuvankrite maksu kindlaksmääramine jäetud tariifinõukogu hoolde, kuna see oleks üle riigi ühtlane.

Välisriikides aga, nagu Soomes, Rootsis, Saksamaal, Daanis jne on jõuvankrite maks üle riigi ühtlane, mis ka palju õiglasem. Jõuvankrite maksust sissetulnud summad tarvitataks avalikkude teede, tänavate ja sildade ehitamiseks, parandamiseks ning korrashoiuks. Kuidas aga seda maksu omavalitsuste vahel jaotada – selle kohta on teedeministeeriumis väljatöötamisel vastav seaduse eelnõu…

Jõuvankrite liikumise hädaoht suureneb iga aastaga. Ikka sagedasemaks lähevad õnnetusjuhtumised. Nagu statistilised andmed näitavad, on õnnetuste peapõhjus jõuvankri juhi isikus. Sellepärast seab ka eelnõu jõuvankrite juhtide kohta üles tõsised nõudmised: ei anta juhtimislubasid isikutele, kel halvad elukombed, juhil ei või olla kehalisi puudusi, ta peab vaimliselt tugev olema iseäranis aga külmavereline ja kiire otsustamisvõimega. 4.04.1928