Elo-Maria Roots.

FOTO: Erakogu

Koolis võiks küll olla praegusest rohkem meesõpetajaid, ent sugu ei tohiks olla argument kellegi õpetajana tööle võtmiseks, kirjutab Elo-Maria Roots Õpetajate Lehes.

Arvatakse, et poisid oleksid õppetöös edukamad ja käituksid paremini, kui neid õpetaksid meesõpetajad, kuna nad samastaksid end nendega.

Arvatakse, et poisid oleksid õppetöös edukamad ja käituksid paremini, kui neid õpetaksid meesõpetajad, kuna nad samastaksid end nendega. Arvukad uuringud neid argumente aga ei toeta.

Avalikkuses on levinud mure poiste pärast, kuna statistiliselt on neil tüdrukutest madalam õppe­edukus ja suurem osa kooli poolelijätjatest on poisid. Tihti järeldatakse sellest, et kool ei sobi poistele ja süüdi on selles naisõpetajad, kes ei mõista poiste eripära ega oska nende vajadustele vastu tulla. Lahendusena pakutakse sageli meesõpetajate arvu suurendamist koolis, justkui oleks õpetaja sugu määrava tähtsusega, et poisse motiveerida ja koolis hoida.

Samad probleemid on ka teistes lääneriikides, kus käivad juba aastakümneid diskussioonid poiste tüdrukutest madalama õppeedukuse ja meesõpetajate vähesuse teemal. Paljudes riikides värvatakse aktiivselt mehi koolidesse. Peamiseks põhjenduseks tuuakse vajadus pakkuda poistele meessoost rollimudeleid.

Arvatakse, et poisid oleksid õppetöös edukamad ja käituksid paremini, kui neid õpetaksid meesõpetajad, kuna nad samastaksid end nendega. Arvukad uuringud neid argumente aga ei toeta.

Kas õpetaja on rollimudel?

Õpetaja kui rollimudeli argumendi vastu räägivad mitmed teoreetilised seisukohad. Rollimudeli idee põhineb sotsiaalsel õppimisel, kus laps identifitseerib ennast täiskasvanutega nagu näiteks vanemad või õpetajad, ning imiteerib neid. Selle teooria kriitikud väidavad aga, et sugu ja teised sotsiaalse identiteedi aspektid on dünaamilised ning mitmetahulised.

Sugu ei ole kitsas, muutumatu ja vastanduv omadus, vaid nii lapsed kui ka täiskasvanud võtavad omaks nii maskuliinseks kui ka feminiinseks peetavaid omadusi ning see varieerub vastavalt olukorrale. Sellest vaatenurgast pole mingit alust väita, et lapsed vajavad rollimudeleid selleks, et võtta omaks sobilik sooline identiteet.

Teise aspektina tõstatub küsimus: kas mees õpetajana kehastab mingit universaalset mehelikkuse mudelit, millega poisid saaksid samastuda ja mille toel oma soolist identiteeti luua? Inglismaal 2008. aastal läbi viidud uuringus meesõpetajatega selgus, et meesõpetajate õpetamisstiil ja subjektiivne sooidentiteet varieerusid suurel määral ning sugu on väga keerukas ja muutuv konstruktsioon. Seega on ekslik eeldada, et meesõpetaja õpetab või suhestub õpilastega mingil kindlal moel seetõttu, et identifitseerib end mehena.

Sama ekslik oleks arvata, et kõik naisõpetajad kannavad endas mingit universaalset naiselikkuse mudelit ja tüdrukud samastuvad kõigi oma naisõpetajatega kui „õige naise” rollimudeli kandjatega.

Kolmas aspekt on küsimus, kas õpetaja üldse on laste jaoks eeskuju, keda jäljendada ja kellest eeskuju võtta. Uuringud on näidanud, et tavaliselt peavad lapsed oma eeskujudeks kuulsusi. Näiteks ühes Saksamaal läbi viidud uuringus selgus, et vaid alla kümne protsendi laste nimetatud eeskujudest kuulusid nende enda sotsiaalsesse keskkonda. Enamik oli tuntud sportlased, muusikud või teised kuulsad persoonid.

Teises uuringus, kus defineeriti rollimudelid inimestena, kes inspireerivad teisi uskuma, et nad on võimelised palju saavutama, selgus, et kõigest 2,4 protsenti lastest märkis oma rollimudelina õpetaja.

Mida lapsed väärtustavad?

Nii Eestis kui ka teistes riikides on viidud läbi hulganisti uuringuid, kus lastelt on küsitud, mida nad õpetaja juures väärtustavad. 2014. aastal korraldasime kümnes Eesti koolis uuringu, kus 649 õpilast vastas küsimustele seoses poiste ja tüdrukute koolikogemusega. Muuhulgas tundsime huvi, kas vastaja eelistab nais- või meesõpetajat või pole sugu oluline. Palusime lisada, mis on hea õpetaja juures oluline.

Üldiselt eelistasid vastanud – kusjuures ka poisid – naisõpetajaid, aga korduvalt toodi põhjuseks, et nendega ollakse lihtsalt rohkem harjunud. Kui võrrelda põhjendusi, miks eelistatakse nais- või meesõpetajat, olid need sarnased, mingit soolist erinevust ei ilmnenud. Tõenäoliselt peeti vastustes silmas konkreetseid õpetajaid.

Paljud vastasid, et õpetaja sugu pole tähtis, ning lisasid, millised omadused õpetaja juures olulised on. Sageli arvati, et õpetaja peab oskama hästi õpetada ja aine selgeks tegema, aga põhifookus oli suhtel õpetajaga – tahetakse, et läbisaamine oleks hea, et õpetajaga saaks suhelda, et ta oleks sõbralik, vastutulelik, mõistev, humoorikas, õiglane, austaks õpilasi ja kohtleks kõiki võrdselt. Ainealaselt soovitakse, et õpetaja oleks pühendunud, oma valdkonnas pädev, armastaks oma ainet ja tööd ning suudaks teha tunnid õpilastele põnevaks.

Sarnastele tulemustele on jõudnud ka teised Eesti uurijad. Laste jaoks on tähtis, et õpetaja oleks tark, sõbralik, abivalmis, kannatlik, mõistev, hooliv, rahulik, positiivne ja õiglane ning õpetaks hästi ja arusaadavalt. Teises kooliastmes hinnati ka rangust ja nõudlikkust, gümnaasiumis seda, et õpetajale meeldiks aine, mida ta õpetab.

Samu tulemusi on saadud teiste riikide uuringutes – laste jaoks ei ole oluline õpetaja sugu, vanus, rass ega rahvus, vaid hoopis tema sõbralikkus, tarkus, headus, humoorikus, õiglus, oskus arusaadavalt ja hästi õpetada ning huvi oma eriala vastu.

Sugu kui omaette väärtus

Nii rahvusvahelised kui ka Eesti uuringud näitavad, et õpetaja sugu ei ole õpilaste jaoks nii oluline, kui üldiselt arvatakse, ega toimi rollimudelina. Hariduse vallas otsuste tegijad, aga ka koolijuhid, peaksid taoliste uuringutega kursis olema, sest mitte kusagil ei ole leitud tõendeid sellest, et meesõpetajad lahendaksid poiste probleeme või oleksid neile eeskujuks ainult sellega, et on mehed. Koolis võiks küll olla praegusest rohkem meesõpetajaid, aga sugu ei tohiks olla argument kellegi õpetajana töölevõtmiseks.

Tihti jääb mulje, nagu oleks kooliga seotud probleemide peamine süüdlane vananev naisõpetaja – anonüümselt ja üldistatult.

Eestis rõhutatakse õpetajaskonna feminiseerumist ja vananemist kui tõsist probleemiallikat. Koolidesse püütakse saada tööle rohkem noori ja eriti noori mehi, näiteks „Noored kooli” programmiga. Tihti jääb mulje, nagu oleks kooliga seotud probleemide peamine süüdlane vananev naisõpetaja – anonüümselt ja üldistatult. Tema omadused, kogemused, oskus õpetada ja ainet huvitavaks teha, mida õpilased õpetaja juures kõige enam hindavad, pole ühiskonna jaoks justkui mingid väärtused, sest kõigis kooli hädades süüdistatakse sageli lihtsalt naisõpetajaid.

Levinud on arvamus, et kui koolis oleks rohkem noori ja mehi, oleks kool kvaliteetsem ja lastele atraktiivsem. Eriti poistele, kelle madal kooliedukus, motiveeritus ja naisõpetajate tõttu kannatamine on pidevalt fookuses. Meeste ja noorte kooli toomise vajadust ei põhjendata üldjuhul tööturu soolise segregatsiooni vähendamise seisukohalt, vaid automaatselt, eeldades, et meesõpetajad on mingil moel paremad. Sellised hoiakud ja uskumused alavääristavad praegu koolides töötavaid naisõpetajaid, kelle omadused ja õpetamisoskus varieeruvad kindlasti omavahel tunduvalt rohkem, kui varieeruvad omadused vanade ja noorte, mees- või naisõpetajate vahel gruppidena.

Keskenduma ei peaks kvantiteedile – saada kooli rohkem mehi –, vaid sellele, et koolis töötavad õpetajad, olenemata soost, oleksid teadlikud soo­stereotüüpidest, nende taastootmisest ja mõjust õpilaste identiteedi, hoiakute ja edasise elutee kujunemisele.

Kokkuvõtlikult võib ütelda, et on suurepäraseid meesõpetajaid ja mehi, kes koolis töötama ei peaks. Sama kehtib naiste kohta. Ja vanuse kohta: kindlasti on oluline, et juurde tuleks noori häid õpetajaid, aga seejuures ei peaks vanemaid õpetajaid käsitlema üldistatult probleemina, kes tuleks nooremate vastu välja vahetada. Hea õpetaja omadustena ei peaks üldse nimetama vanust ja sugu, sest need kaks bioloogilist fakti ei ütle midagi selle kohta, kas inimene sobib lastega töötama või mitte. Lapsed ise on hea õpetaja kõige tähtsamad omadused väga hästi määratlenud. Need ei ole vanus ega sugu, vaid üldinimlikud omadused.

Laste enda ootused heale õpetajale väljendavad vajadust inimkesksema kooli järele. Ka siis, kui teismelised on juba omaks võtnud klassikalise ettekujutuse õpetajast kui distsiplineerijast ja teadmiste edastajast, väärtustatakse ja oodatakse õpetajatelt jätkuvalt omadusi, mis on seotud suhete ja suhtlemisega, vastastikuse austuse ja sõbralikkusega.