Taavi Minnik.

FOTO: Erik Prozes

Eelmise nädala lõpus sattusid juhuslikult kokku kaks uudist. Esmalt tögas Venemaa president Vladimir Putin telekaamerate ees Ühendriikide riigisekretäri John Kerryt, et too ise teenritööd teeb ja oma kohvreid tassib. Teiseks ilmus video Edgar Savisaare Moskva loengust, kus noor ja nägus tütarlaps pöörab meie veteranpoliitiku ettekandelehti nagu mõnel suurel klaverikunstnikul, samas kui ülikooli väiksema ülemuse hooleks on Savisaare bojaarist sõbramehe Vladimir Jakunini ümmardamine.

Tõepoolest – miks ei võiks näiteks mõni keskealine endine Luure Keskagentuuri mees joosta John Kerry sabas kohvritega nagu tõmmunahaline pärismaalasest teener valge kolonisaatori järel? Või mõni noor iludus keerata Ameerika välisministri ees paberilehti, aidates juba elatanud sõja- ja riigimehel näpuga järge ajada, et kõrgel ülemusel mugavam oleks? Kuna see näeks lääne ühiskonnas koomiline välja ega oleks suurmehele kohane. Oleks ju naljakas, kui heast perest ja esmaklassilise haridusega Ameerika sõjakangelase sabas liduks mõni maani kummardav kõrge aukraadi või ametiga teener. Kuid 1990. aastate Peterburi kohaliku bossi Anatoli Sobtšaki sabas sörkiv mürkrohelistes pükstes ja punases pintsakus alampolkovnik Putin toona koomiliselt ei mõjunud, vaid on seda alles nüüd, kui temast on saanud suurriigi juht, kelle kohvreid tassivad tähtsad tentsikud.

Tallalakkumine on idamaise pseudoeliidi poliitilise kultuuri komponent. Näiteks mõned Kesk-Aasia rahvaste esindajad ei varjagi seda, et see on nende rahvusliku kultuuri ja natuuri osa – nii on lihtsalt alati olnud. Ka Kuldhordi aegadest võib meenutada seda, et kui vene vürstid ei sõitnud kingitustega khaani juurde ja tema ees piisavalt sügavale ei kummardanud, jäid nad jarlõkita ning koos sellega ka valitsemisõiguseta. Kahtlemata on see nähtus aja jooksul muutunud süsteemsemaks ja süvenenud nõukogude ajal, kui pugemisest sõltusid nii mõnigi kord kõrgemad ametid, korterid, ostuload jms.

See on arhailine klannisüsteem, mille eesotsas troonib mõni tähtis patroon, ülemus või muidu kõrge staatusega ametnik, kellel on õigus vastavalt oma tahtele ümber jaotada hüvesid, millest osasaamiseks peavad ülejäänud klanni liikmed vastutasuks patrooni igati austama ning loovutama talle suurema osa oma õigusi ja vabadusi, alludes tema tahtele ja volile. Süsteem iseenesest toimib põhimõttel «jaga ja valitse»: kellele ametikoht, kellele muud hüved, ning see meetod töötab endiselt, nagu me ka mõnikord ise tunnistajateks oleme.

Iseenesest on «klanlusel» ühisjooni pärisorjusega, kuna selle osalised elavad teatud mõttes feodaalses suurperes, nagu kunagi talupojad mõisnikust isa all. Nagu pärisori ei unistanud vabadusest – pigem vastupidi, enamikule näis pärisorjuse kaotamine karistusena –, vaid hoopis ise mõisnikuks või opmaniks saamisest, unistab ka kohvrikandja sellest, et ühel päeval kannaks keegi tema kohvreid. Ühiskondlikku arengusse kohvrikandjad erilist panust anda ei saa, kuna nemad on ametis pigem kohvrikandjate süsteemi taastootmisega.