Väitlusseltsi kolumn: mis on kõige suurem demagoogia presidendivalimistel?

Kajar Kase Foto: Sille Annuk/PM

Seoses esimese presidendikandidaadi kapist väljumisega on aeg rääkida peamisest trikist, mille abiga meile selle peatselt algava kampaania käigus püütakse puru silma ajada. Et seda paremini mõista, toon näite viimastest parlamendivalimistest, kirjutab väitleja Kajar Kase.

Ma väidan, et aasta tagasi märtsis lasime valijatena endale koti pähe tõmmata. Jah, ajakirjanduse ja vabakonna analüütiline panus valimisdebatti oli väga põhjalik. Me paljastasime valimissigadusi, panime populistlikud lubadused edetabelisse ja analüüsisime valimisdebatte nagu ei kunagi varem. Aga ühe väga lihtsa nipiga tõmmati meid ikkagi lohku.

Nimelt selgus pärast valimisi koalitsiooniläbirääkimistel, et valimislubaduste täitmiseks kasutatavat raha oli oluliselt vähem, kui kulus lubaduste täitmiseks, mida erakonnad olid andnud. Seda illustreerib väga hästi tulumaksuvaba miinimum. Seda lubasid tõsta kõik kolm valitsusse pääsenud erakonda ja tõsta rohkem, kui lõpuks koalitsioonilepingusse sai. Tõstmise vastu ei olnud keegi. Aga vaba raha selleks lihtsalt ei leidunud.

Mäletate proteste, mis järgnesid, kui selgus, et isegi veerandini kärbitud valimislubaduste täitmiseks tuleb tõsta bensiiniaktsiisi ja muid makse, millest ükski erakond oma programmis muidugi ei rääkinud? Need on sellesama loogikavea tulemus. Parteid tulid meile kosja meie enda rahaga ja liialdasid, kui palju neil seda raha tegelikult on. Ja meie uskusime neid.

Selle eelmise jutuga ma tahan öelda, et demagoogia ei pea olema mingi keerulise ladinakeelse väljendiga kirjeldatav skeem, (tu quoque, või argumentum ad hominem), mida teadlased debatist otsivad nagu haruldast sitikat Amazonase džunglist. Demagoogia tähendab vigase loogikaga argumenti - praegusel juhul siis seda, et vali mind ja ma annan sulle palju raha. Loogikaviga on selles, et tegelikult seda raha ei ole. Aga kuna ei oponendid ega valimisdebati jälgijad seda piisavalt välja ei suutnud tuua, läks see ikkagi läbi. Proovime järgmine kord paremini.

Mida saab president teha?

Nüüd siis presidendivalimiste juurde. Presidendivalimistel on kõige suuremaks loogikaveaks see, kui presidendikandidaat lubab midagi ära teha. Asi on selles, et Eesti seaduste järgi president midagi teha ei saa. Seadusi võtab meil vastu riigikogu, mille liikmeid president mõjutada ei saa. Riigiasutusi juhivad ja raha jagavad ministrid, kes alluvad peaministrile ja keda president kuidagi mõjutada ei saa. Kui presidendikandidaat lubab midagi muuta, keelata, lubada, rahastada või mõjutada, siis on see ülimalt suure tõenäosusega demagoogia, lubadus, mida ta tegelikult täita ei saa.

Te ütlete nüüd, et aga president määrab peaministri. Kahjuks see ei tähenda midagi. Peaministriks saab Eestis see isik, kes suudab kokku panna valitsuse, mis saab riigikogus enamuse. Kui president teeb ettepaneku peaministriks hakata kellelegi teisele, ei anna see mingit tulemust. Näiteks Arnold Rüütel tegi 2003. aastal ettepaneku valitsus moodustada valimistel kõige rohkem hääli saanud erakonna juhile - Edgar Savisaarele. Savisaarest sellest hoolimata peaministrit ei saanud, selleks sai Juhan Parts, kes oli suutnud kokku panna valitsuse.

Eelnevaga ei taha ma kuidagi presidendi rolli Eestis halvustada või alavääristada. President on kindlasti tähtis ühiskonna murede sõnastaja ja keeruliste protsesside seletajana, samuti välissuhtluses. Tal on oma kindlaks määratud rollid, mida ta saab täita halvemini või paremini. Selles mõttes tasub kindlasti kandidaatidel välja tulla ja selgitada, mida nad presidendina teha plaanivad.

Lihtsalt tuleb meeles pidada, et president ei ole laeva kapten, vaid käilakuju. Ta küll paistab silma ja läheb kõikjale kõige ees, aga laeva ta ei juhi. Kohe üldse mitte. Nii et kui mõni presidendikandidaat üritab midagi vastupidist väita, siis teate, et ta ajab jama.