FOTO: SCANPIX

Kolumnist Abdul Turay võrdleb Wikileaksi esimese failijagamisprogrammiga, kuid nendib, et erinevalt viimasest see põhimõttelist muutust mõtteviisis siiski kaasa ei toonud.

Kujutame näiteks ette, et tänapäevane infotehnoloogia olnuks olemas juba 1939. aastal ning mõni kaastundlik Nõukogude Liidu välisministeeriumi töötaja, kes isiklikel põhjustel vihkas Stalinit, oleks lekitanud maailmale Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolli sisu.

Kas lääneriigid oleks tulnud Balti riike päästma? Kas Suurbritannia ja/või Ameerika oleks lubanud sattuda uhketel vabadel rahvastel lurjusliku ja petliku režiimi alla, mis sõlmis salatehinguid meie surmavaenlasega? Kas Briti admiraliteet, kes kaitses Eestit Vabadussõja ajal, oleks sallinud, et kõik nood vaprad meremehed kaotasid elu asjata?

Võib-olla oleksid Churchill ja Roosevelt nõudnud Jalta konverentsil, et Balti riikidele ja Poolale tuleb tagada samasugune staatus nagu Soomele.

Ja kuidas oleks reageerinud Eesti juhid? Kas Konstantin Päts oleks lubanud Nõukogude Liidul oma riigi järk-järgult üle võtta, kui ta oleks teadnud lõppeesmärki? Ehk oleks ta otsustanud rahva mobiliseerida, lähtudes tõdemusest, et kui ees ootab nagunii hukk, siis hukkume vähemalt võideldes?

Kõik oleks võinud muidugi minna täpselt nii, nagu läks tegelikult, ainult et ohvrivoonakesed oleksid oma saatust ette teadnud. Me ei saa seda mõistagi kunagi teada, kuid niisugused arutlused on ometi köitvad.

Wikileaksi saaga puhul eeldatakse üldiselt kaht asja. Esiteks seda, et salastatud teavet, mida «nemad» ei taha, et meie teaksime, avalikustada on kindlasti hea. Teiseks seda, et me oleme astumas uude teabe avalikustamise ajajärku.

Mis esimesse arvamusse puutub, siis tundub, et niisuguse väikese riigi nagu Eesti jaoks on saladuste avalikustamine seni olnud tõepoolest hea.

Me teame nüüd täiesti kindlalt, et NATO-l on olemas eriolukorra plaanid juhuks, kui Venemaa peaks tõesti ründama. See on inimesi julgustanud ja võib vahest isegi väita, et Ühendriigid on tänu sellele sattunud paremasse valgusse.

Eestile oleks aga tõeliselt tulus, kui keegi lekitaks Venemaa riiklikke või ärilisi saladusi selle kohta, mida nad kavatsevad ette võtta suhetes Balti riikidega.

Kahe riigi suhted võiksid lausa paraneda, kui näiteks selguks, et Venemaa on loobunud taotlusest käsitleda Balti riike oma mõjusfäärina või et eelmisel aastal korraldatud sõjaväeõppused olid ka tegelikult mõeldud Kaliningradi oblasti kaitsmiseks.

Kui see aga nii poleks, siis me vähemalt teaksime seda.

Isegi riikides, mis ei ole Ühendriikidega sõbrsuhetes, võib avalikustamist pidada kõigiti positiivseks.

Despootlikes režiimides, kus valitsevad türannid, võib näiteks türannile pakkuda huvi teadmine, et Ühendriigid või Ühendkuningriik sepitsevad salanõu temast vabanemiseks.

Wikileaks lõhestab inimesi

Tolle riigi elanikele võib aga teha heameelt kuulda, et lääneriigid hoolivad neist vähemalt nii palju, et tahavad vabaneda kohalikust türannist, ja kui see ka võib valmistada piinlikkust USA diplomaatidele, pole see avalikkussuhete seisukohalt sugugi nii paha.

Ajakiri Time tõi Julian Assange’i ja Wikileaksi rambivalgusse, kui selgus, et ta on lugejate lemmik aasta inimese kandidaatide seas.

Teda on kiitnud nii erinevad inimesed nagu tuntud vasakpoolne Austraalias sündinud ajakirjanik John Pilger, parempoolne kunagine USA presidendikandidaat Ron Paul ja Brasiilia president Luiz Inácio Lula da Silva. Venemaa president Dmitri Medvedev on isegi öelnud, et talle võiks anda Nobeli rahupreemia.

Julian Assange on rahvakangelane ajakirjanike, poliitikute ja isegi tavaliste inimeste silmis. Või siis on ta lihtsalt vägistaja.

Suurbritannias elav Assange oli käesoleva artikli kirjutamise ajal kinni peetud ning ootas väljaandmist Rootsile, kus teda süüdistatakse vägistamises. Tema advokaadid, toetajad ja suur osa ajakirjandusest kinnitab, et tegemist oli ettekavatsetud lõksuga.

Nii kirjutas Economist oma 11.–17. detsembri numbris: «Segadused härra Assange’i Rootsis korda saadetud seksuaalsete koerustükkide ümber paistavad õige pentsikud. Naised esitasid kaebuse alles siis, kui olid omavahel suhelnud. Sellesse loosse paistavad olevat segatud katkine kondoom, hirm suguhaiguse ees, tagasi helistamata jätmine ning haavatud tunded.»

Ei teki isegi kahtlust, kelle poolel on sümpaatia. Ajakirjanikud armastavad teavet. Assange jagab teavet ning inimesed tahavad uskuda temast parimat.

Tasub siiski korraks järele mõelda. Rootsi ei ole just tuntud korrumpeerunud või kergesti kaasa jooksva maana.

Assange kirjeldas ennast 2006. aastal kohtamisportaalis järgmiselt: «87 protsenti lirva» ja «Ma olen OHTLIK, ETTEVAATUST».

Wikileaks on nagu Rorschachi test. Kõik tõlgendavad seda omamoodi sõltuvalt sellest, kes nad ise on.

Kui kõnelda mis tahes riigis elava praeguse või kunagise diplomaadiga, ütlevad nad ikka, et diplomaatia ei saa toimida, kui sellisel asjal lubatakse jätkuda.

Sõltub ajakirjandusest

Mis puutub teise eeldusse, siis tuleb küsida, kas Wikileaks on tõepoolest maailma muutnud. Sageli võrreldakse seda Napsteriga, mis juhatas võimsalt sisse failijagamisajajärgu. Seepärast kinnitatakse, et tegemist on uue avalikustamisajajärguga, kus ei avalikustata ainult diplomaatilisi, vaid ka ärisaladusi.

Kuid see võrdlus pole just kuigi kõnekas. Failijagamine on seotud uue tehnoloogilise paradigmaga. Shawn Fanning kirjutas uhiuue tarkvara ja teised hakkasid seda kasutama.

Wikileaks on seotud teatud mõtteviisiga. Wikileaksi taga seisev tehnoloogia on pärit 2000. aastate algusest, võib-olla isegi 1990. aastatest, mil valitsused hakkasid peamise sidekanalina kasutusele võtma internetti.

Wikileaksi on muutnud võimalikuks tahe, aga see võib sama hästi ka kaduda. Tundub, et kõigi Ühendriikide diplomaatiliste läkituste lekkimise põhjustas üksainus inimene, USA sõdur Bradley Manning, kes mõnedel andmetel salvestas 260 000 salastatud diplomaatilist läkitust CD-le ja andis selle siis üle Assange’i meeskonnale.

Jäljendavaid veebilehti on mitmeid, kuid nende mõju on küsitav. Ka Wikileaks ise on raskustes – küllap on mõnedki käesoleva artikli lugejad kogenud, et seda ei saa alati kätte.

Ja kui PayPal, Amazon ning Visa on selja keeranud, kuidas siis kavatseb Wikileaks end rahastada?
Erinevalt teistest IT-uuendustest ei soovi Wikileaks kuidagi asendada traditsioonilist ajakirjandust, vaid lausa sõltub sellest. Enamik inimesi saab Wikileaksi pakutavast teada ajalehtedest. Kui tavapärane ajakirjandus peaks otsustama, et lekitatud materjalide avaldamine ei paku neile huvi, ei teakski enamik inimesi nende olemasolust, ehkki kogu teave on internetis olemas.

Praegu on lihtsalt veel liiga vara öelda, milline võiks olla Wikileaksi mõju näiteks viie või kümne aasta pärast.

Strangelove ja Balti riigid

Klassikalises külma sõja aegses satiiris «Doktor Strangelove» on stseen, kus hetkel, mil Ameerika valmistub Venemaad pommitama, teatab Nõukogude saadik, et nad on salaja valmistanud täiusliku relva, sellise pommi, mida ei saa deaktiveerida ja mis hävitab kogu maailma, ühesõnaga, viimsepäevamasina.

Presidendi nõunikust ja natsiteadlasest nimikangelane selgitab sellise relva efektiivsust – vähesed kulud, tekitab hirmu ja õudu, absoluutselt töökindel ja veenev –, kuid osutab seejärel Nõukogude mõttelaadis peituvale veale.

«Kogu viimsepäevamasina mõte läheb kaotsi, kui hoida seda salajas. Miks te sellest juba varem maailmale ei kõnelnud?» hüüab ta.

Nüüd oleme teada saanud, et juba mõnda aega on olemas plaanid Balti riikide kaitsmiseks. Nagu doktor Strangelove, tuleb ainult imestada, miks neid salajas hoiti. Diplomaatiliste allikate kinnitusel nõrgestavat see sõjaväge: «Eriolukorra plaanide avalik arutelu nõrgestab nende sõjalist väärtust, võimaldades jälgida NATO planeerimisprotsessi.» Too Wikileaksis avaldatud läkitus kandis Hillary Clintoni allkirja.

Selle üle on ka käesoleva ajalehe veergudel palju arutletud. Ehkki kaitseplaanide üksikasjade avalikustamine võib tõepoolest nõrgestada nende sõjalist väärtust, ei ole ometi mingit põhjust arvata, et sama teeks pelk teadmine nende olemasolust.

Venemaale pidi hiljemalt pärast eelmisel aastal peetud sõjaväeõppusi olema selge, et NATO on töötanud piirkonna jaoks välja eriolukorra plaanid. Sõjaline valmisolek võib olla takistuseks ründajale, isegi kui tal on väga head eeldused saavutada edu. Ajaloost leiab küllaga vastavaid näiteid.

Teise põhjenduse kohaselt ei soovivat Ühendriigid ärritada Venemaad: «Eriolukorra plaanide avalik arutelu tooks tõenäoliselt kaasa ka ebasoovitava NATO-Venemaa suhete pingestumise, mida peaksime püüdma vältida ajal, mil näeme vaeva, et parandada praktilist koostööd NATOl­e ja Venemaale ühiselt huvi pakkuvates valdkondades.» Taas Clintoni allkirjaga dokument.

Praegu on Ühendriigid igatahes ärritanud Venemaad ehk veel rohkemgi kui juhul, kui plaanid oleks algusest peale teada olnud. Venemaa lausa nõuab nendest loobumist.

Ent mida Venemaa tegelikult ette võtaks, kui NATO juhtkond pööraks olukorra enda kasuks ja lihtsalt deklareeriks: «Me peame kaitsma kõigi oma liikmesriikide territooriumi»?
Ei mingeid sanktsioone, vaid sõnad oleksid tagajärg.

Mis aga Eagle Guardianist kõnelevas läkituses veel rohkem huvi äratab, on argumentide esitamise järjekord. Tähtsuselt teine argument on toodud ära teisena.

Selle kohaselt hindavad Ühendriigid häid suhteid Venemaaga kõrgemalt kui Balti riikide elanike julgustamist.

Samal ajal on Ühendriigid näidanud, et võtavad 5. artiklit tõsiselt. See on midagi, mida oleme soovinud kuulda juba aastakümneid.

Tõepoolest strange love – kummaline armastus.

Abdul Turay