/nginx/o/2015/08/11/4369099t1hb9a1.jpg)
Küsimus, kuidas peatada terrorismi, painab vägivallalainesse mähkunud Euroopat üha enam. Peale suhteliselt lokaalse tegevusraadiusega IRA ja ETA relvarühmituste kümnenditagust mahasurumist seisame silmitsi n-ö rändterrorismiga, mis toob Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika konfliktid otse Euroopa tuiksoontesse, kirjutab sisekaitseakadeemia õppejõud Ramon Loik.
Mõned päevad peale 22. märtsi Brüsseli terrorirünnakuid kogunenud justiits- ja siseministrid otsustasid koos Euroopa Liidu (EL) institutsioonidega võtta vastuseks rea terroriohje erimeetmeid. Õigupoolest, täpsustada ja kiirendada juba varem kokkulepitud abinõude rakendamist, kuna varasemale midagi põhimõtteliselt uut välja ei pakutud.
Esiteks soovitakse kiiremas korras jätkata «ühendatud jõupingutusi» Pariisi ja Brüsseli rünnakutega seotud võrgustike ning teiste sarnaste sidemete uurimiseks. Oluline on seejuures rõhutada, et ükski liikmesriik või ametkond ainiti ei suuda selle ülesandega edukalt toime tulla ja juba aastaid korrutatud tihedama koostöö vajadus peab bürokraatlikust «pabertiigrist» reaalsuseks saama. Koostöö paranemise käegakatsutavaks tulemuseks oleks vaja võtta juba eelseisval kuul vastu lennureisijate broneeringuinfo (PNR) direktiiv ja see kiirendatult rakendada. Euroopa Parlamendis ootab sellel teemal ilmselt ees põhjalik isikuandmete kaitse diskussioon.
Broneeringuinfo meetme mõte on vältida niinimetatud andmeauke ja infovahetuse tõrkeid terroristide või terrorismis kahtlustatavate isikute liikumisteede tuvastamisel. Teada ju on, et nii Pariisi kui Brüsseli veresaunade korraldajad kasutasid korduvalt lennutransporti ja oleksid kiire ning vettpidava andmevahetuse korral pidanud julgeolekuasutuste radarile jääma. Kuid ei jäänud. Samavõrd oluline on jagada infot teiste logistikaettevõtjatega, kuna terrorismiga seotud isikud kasutavad aktiivselt ka ronge ja muid transpordivahendeid, sh relvade ning lõhkeseadeldiste veoks.
Justiits- ja siseministrid rõhutasid taas vajadust tugevdada Schengeni välispiiride süstemaatilist kontrolli, sealhulgas eriti tulirelvade valdamist ja vedamist ning Euroopa karistusregistrite infosüsteemi (ECRIS) kolmandate riikide kodanikele laiendamist võimaldavate õigusaktide vastuvõtmist. Samavõrd oluline on rakendada terrorismi rahastamise vastase võitluse tegevuskava, võidelda dokumendipettustega ja täita täies mahus olemasolevaid ELi õigusakte lõhkeainete lähteainete käitluse kohta.
Eestit puudutab ettepanekutest ilmselt kõige lähemalt vajadus kiiresti parandada Euroopa ning rahvusvaheliste andmebaaside koostöövõimet julgeoleku, reisi ja rände valdkonnas, sest nende arenduste pearaskust kandva ELi IT-agentuuri (Eu-Lisa) peakorter asub Tallinnas. IKT-võimekuse arendamist julgeolekusektoris lubasime Euroopale ka siis, kui mõned aastad tagasi nimetatud agentuuri peamaja Eestisse toomist põhjendasime.
Sarnasesse paketti kuulub ka vajadus digitõendite efektiivsemaks kogumiseks ja e-piiride programmi tempokam arendamine, millega seoses tuleb kiirendada Schengeni infosüsteemi (SIS) üle-Euroopalise automaatse sõrmejälgede tuvastamise süsteemi väljatöötamist. Avalikkusele seni suhteliselt tundmatu ametikandja – ELi terrorismivastase võitluse koordinaator Gilles de Kerchove, samuti ELi eesistujariik ja Euroopa Komisjon lubavad juba juuniks esitada konkreetsed tegevused terroriteabe kogumise ning kontrollimise parandamiseks. Jällegi näeme, et üheks põhiprobleemiks on õigeaegse ja kvaliteetse infovahetuse tagamine vastutavate ametkondade vahel. Sinna tulekski suunata ennetava operatiivtöö põhitähelepanu.
Kavandatavate meetmete arsenal puudutab ka kohalikke omavalitsusi. Seda peaasjalikult radikaliseerumise tundemärkide varajast tuvastamist, radikaliseerumise ennetamist ja rehabilitatsiooni puudutavate programmide rakendamiseks. Sellisest n-ö radikaliseerumisalase teadlikkuse võrgustikust loodetakse abi, toetust ja koostööd nii erialatöötajatele kui kodanikuühiskonnale. Täiendava vastumeetmena lubab Euroopa Komisjon paremat koostööd ka IT-ettevõtjatega, sh internetifoorumites, astumaks vastu levivale vihakõnele ja terrorismi propagandale. Käesoleva aasta juuniks ootame vastavat käitumisjuhendit internetis leviva radikalismi ohjeldamiseks.
Viimase olulise abinõuna lubavad justiits- ja siseministrid luua ELi politseiameti Europol juurde Euroopa terrorismivastase võitluse keskuseks riiklike ekspertide ühise kontaktrühma, mis toetab liikmesriikide õiguskaitseasutusi rahvusvahelise ning piiriülese terroriohu uurimisel. Loodava ekspertrühma kasutusse lubatakse anda Europoli vahendeid nn välisvõitlejate ja terrorismi rahastamise, samuti ebaseaduslike tulirelvade liikumise ning veebipropaganda leviku tihendatud jälgimiseks.
Lõpetuseks olgu ehk toonitatud, et loetletud meetmetest enamik juba on Euroopa Liidu sisejulgeoleku ja õiguskaitse tagamise arsenalis olemas, kuid ilmselt liikmesriikide erinevate õiguskordade ning ametkondade vahelise suhtlemise puslesse takerdunud. Koostöö parandamise heaks näitajaks on siinkohal ühiste uurimisrühmade koostöö ja nende loodetav tulemuslikkus, mis tähendaks uurimistõendite kogumist ja vahetamist piiriüleselt ning ametkondade vaheliselt. Praegust kriisi tuleb võtta olulise õppetunnina: olukord nõuab sisejulgeolekualase koostöö tugevdamist.
Keegi ilmselt ei kahtle eriti, et lisaks eelnevale on vaja arendada edasi terrorismivastase võitluse tihendatud koostööd Euroopa Liidu, Türgi, Põhja-Aafrika, Lähis-Ida ja Lääne-Balkani riikide vahel. Seda on ju ka varem tehtud, kuid senisest tõhusamaks tegutsemiseks tuleb Euroopal kodutöö teine pool kiiremas korras ära teha, see tähendab ambitsioonikad programmid ja seesmised koostöökokkulepped ka reaalselt käivitada ning ELi julgeoleku «pabertiiger» tulemuslikult tegudele juhtida.
/nginx/o/2021/09/09/14057946t1h5826.jpg)