Urve Eslas: kuidas päästa Euroopat?

Postimehe ajakirjanik Urve Eslas. Foto: Erik Prozes

«Eesmärk pühendab abinõu» on mõte, mida omistatakse Machiavellile. Kust aga pärineb tegelikult see paljude poliitikute meelisfraas, kirjutab Urve Eslas.

Jätaks korraks kõrvale terrorirünnakute julgeolekulised, sõjalised ja sotsiaalsed aspektid ja räägiks sellest, mida nimetatakse tragöödia ärakasutamiseks. Nii pärast Pariisi kui Brüsselit leidus rühmitusi ja erakondi, kes toimunut enda kasuks pöörata püüdsid – ja seda ka Eestis. Muidugi võib olla tegu ideaalidevaba küünilisusega, kuid jätaks selle võimaluse kõrvale ja vaataks toimunut kui kindlat veendumust, et tegutsetakse suurema sihi huvides, mille puhul ei ole vale ka moraalselt küsitavaid samme astuda, sest eesmärk pühitseb abinõu.

See on huvitav põhimõte. Lahti seletatult tähendab see, et kui eesmärk on hea, siis on selle saavutamiseks enam-vähem kõik lubatud. Me tahame ju, et Euroopas püsiks euroopalikud, mitte islamistlikud väärtused? Inimõigused, mitte vägivald? Demokraatia, mitte totalitarism? Muidugi. Siis on kõik vahendid head.

Et aru saada, mis selles mõtteviisis valesti on, peaks vaatama, kust see pärineb. «Eesmärk pühitseb abinõu» põhimõttest rääkides viidatakse tavaliselt Niccolò Machiavelli 1532. aastal ilmunud raamatule «Valitseja» – raamat sellest, kuidas võimu saada ja seda hoida.

Kes Machiavelli «Valitsejat» lugenud, teab, et sellist tsitaati seal ei ole. Kui reastada kõik valele allikale viitavad tsitaadid kasutussageduse järgi, oleks «eesmärk pühitseb abinõu» esikümnes. Ehkki veidi sarnast põhimõtet on «Valitsejas» väljendatud, peetakse ütluse allikaks hoopis esimesel sajandil enne Kristust kirjutatud Ovidiuse «Heroidest». 

Miks see tähtis on? Seepärast, et erinevalt Machiavelli «Valitsejast», mis rääkis riigijuhtimisest, on Ovidiuse «Heroides» kogum fiktiivseid kirju Rooma ja Kreeka mütoloogilistelt kangelannadelt neid hüljanud sama mütoloogilistele kangelastele. Tsitaat, mida ekslikult Machiavellile omistatakse, on pärit Phyllise kirjast Demophonile. Selles kirjas seisab tõepoolest «tulemus õigustab tegu», kuid see ei ole Phyllise mõte, vaid seda ütlevad «mõned», ja Phyllis lisab: «Ma loodan, et igaüks, kes nii arvab, on edust ilma.»

Tuleb välja, et põhimõte, mille najal Euroopa populistlikud äärmusparteid tegutsevad, ei ole pärit mitte 16. sajandi vaadetest riigijuhtimisele, vaid Vana-Rooma fiktiivsetest armastuslugudest, mida on lisaks valesti interpreteeritud. Tõe huvides, Ovidius ei ole selle mõtte ainus ega ka esmaallikas. Kuid veel vähem on seda Machiavelli.

Ja siit saab jõuda tegude juurde, mida ELilt oodatakse. Selge, et tegusid on vaja. Aga milliseid? Moraalifilosoofia näeb siin kahte teed – konsekventsialistlikku, kus oluliseks peetakse vaid tulemust, ja deontoloogilist, kus oluliseks peetakse käitumist vastavalt väärtustele, mis ühiskonnas olulised on. Aina enam on kuulda seisukohti, mis räägivad esimese kasuks. Kuhugi viivad välja mõlemad. Ainult et esimest rada mööda minnes võib juhtuda, et sellest Euroopast, mida päästa püütakse, pole pärast enam palju alles.