/nginx/o/2016/03/18/5171541t1h1f51.jpg)
Võib öelda, et teataval määral on paindumatus ja kramplik oma liini ajamine osutunud komistuskiviks ühele praeguse valitsuskoalitsiooni juhtfiguurile, tervise ja tööminister Jevgeni Ossinovskile. Kui Ossinovski valiti 2015. aasta mais sotsiaaldemokraatide juhiks, siis oodati temast mõnes mõttes «restardi» tegijat, kellel õnnestuks sotside poliitiline profiil valijate silmis koalitsioonipartnerite varjust välja tuua.
Seni pole ta neid ootusi õigustanud, uuringute järgi on sotsiaaldemokraatide reiting madalam kui enne Ossinovskit ning ambitsioon oma ja erakonna poliitilise profiili väljatoomiseks on tekitanud tülisid, mis mõjunud halvasti kogu valitsuskoalitsiooni mainele.
Nüüd on pingestanud koalitsioonipartnerite suhteid alkoholi- ja tubakavastane võitlus ehk alkoholiseaduse, tubakaseaduse ning reklaamiseaduse muutmine. Sotsiaalministeeriumis valminud eelnõud on saanud palju kriitikat eelkõige majandus- ja justiitsministrilt, kuna need pole olnud vastavuses varem kokkulepituga. Eks valitsuskoalitsioonisisene ole ikka selle osaliste teha, kuid sedakorda pole see noort ja ambitsioonikat ministrit viinud mitte ainult vastuoludeni valitsuses, vaid ka selleni, et seadusmuudatuse hilinemine võib kaasa tuua juba Euroopa Liidu sanktsioonid ehk rahatrahvi. Loodetavasti seda siiski ei järgne.
Kompromissid on tegelikult lahutamatu osa tänapäevasest demokraatlikust süsteemist. Ühisosa otsimine ja kompromisside tegemine on poliitikas probleemide ja konfliktide lahendamisel põhiliseks instrumendiks ehkki neid ei tehta alati vabatahtlikult, vaid sageli pigem asjaolude survel. Põhimõtteliselt ongi poliitika mõistliku kompromissi otsing.
Erinevad arvamusuuringud, mis on läbi viidud Põhja-Ameerikas, näitavad samas, et vähemalt valijate ootused on poliitiliste kompromisside puhul kahestunud. Ühest küljest tunnistavad inimesed kompromisside tegemise vajadust, kuid samas meeldivad neile poliitikud, kes jäävad paindumatult oma arvamusele truuks.
Steven Eriksoni romaanis «Kuuaiad» on üks fraas, mis leiab sageli tsiteerimist seoses kompromisside tegemisega: «Ambitsioon ei ole paha sõna. Vilista kompromissidele. Mine kõri kallale.» See võtab kokku idamaise vaate kompromisside tegemisele valitsemise juures. Ida tsivilisatsioonide ideaaliks on paindumatus ja oma liini ajamine, mitte ühisosa või kesktee otsimine.
Mis puudutab aga Eesti poliitilist kultuuri, siis oleks parem, kui selle osalised otsiksid vastandumise asemel pigem ühisosa ja keskteed. Poliitika, nagu ka elu, koosneb kompromisside leidmisest. Muidugi ei tohi need otsingud muutuda põhimõttetuseks, kuid ühiskonna jaoks on kompromiss viljakam tee kui konflikt.