Pakistani tervishoiutöötaja vaktsineerimas last

FOTO: SCANPIX

Tundub, et ülemaailmne kampaania lastehalvatuse väljajuurimiseks on mõned aastad tagasi seisma jäänud, kirjutavad Cambridge’i ülikooli õppejõud  Jonathan Kennedy ja Donna Michailidou.

Pärast aastakümnete pikkust pingutust on viirus jonnakalt püsinud Pakistanis, Afganistanis ja Nigeerias. 2013. ja 2014. aastal leiti, et viirus on tagasi jõudnud seitsmesse eelnevalt lastehalvatusevabasse riiki Aafrikas ja Lähis-Idas, mis on Maailma Tervishoiuorganisatsiooni viinud ametliku teadaandeni, et haiguse taastärkamine on «rahvusvahelise tähtsusega rahvatervishoiu hädaolukord».

Sellisest tagasipöördumisest hoolimata on maailm siiski lastehalvatuse täielikule kaotamisele lähemal kui kunagi varem. 2015. aastal oli vaid 74 uut haigusjuhtu – 80 protsenti vähem kui eelmisel aastal ning kõige madalam aastas avastatud juhtumite arv üldse. Kõik haigusjuhtumid olid koondunud vaid kahte riiki: 54 Pakistanis ja 20 Afganistanis. Lisaks sellele on Aafrikas avastatud viimasest juhtumist möödas kaheksateist kuud.

Sellise märkimisväärse pöörde põhjused on õpetlikud, näidates rahvatervishoiutöötajate töö väljakutseid ning parimaid viise nende tõkete ületamisel.

Takistused lastehalvatuse väljajuurimisel pole enam meditsiinilised, sest haigust ei esine kohtades, kus vaktsineerimisprogrammid vabalt toimivad. Viimase viie aasta jooksul on lastehalvatuse haigusjuhud ilmnenud peaaegu eranditult viies konfliktidest mõjutatud riigis: Nigeeria, Pakistan, Afganistan, Somaalia ja Süüria. Kuna vaktsineerimiskampaaniaid juhivad riikide valitsused ja WHO, mis ÜRO eriagentuurina töötab külg külje kõrval ametisolevate võimudega, võib olla keeruline vaktsineerida piirkondades, kus võitlejad sõdivad riigi vastu.

Lastehalvatuse juhtumite hulga langus on tulemus, mis saavutatud nendes piirkondades parema ligipääsu tagamisel. Nigeerias ja Pakistanis said vaktsineerimiskampaaniad jätkuda, kui sõjavägi kehtestas riigi kontrolli konfliktidest mõjutatud aladel.

Nigeeria

Enamik lastehalvatuse juhtumitest ilmnesid Nigeeria põhja- ja idaosades, kus terrorirühmitus Boko Haram tappis ja röövis tervishoiutöötajaid, takistades sedasi vaktsineerimist ja jättis üle miljoni lapse kaitseta. Pärast seda, kui kohalikud sõjaväeüksused sundisid rühmituse hõredalt asustatud metsadesse ja mägedesse, anti vaktsineerijatele võimalus taas siseneda eelnevalt mässuliste kontrolli all olevatele aladele.

Pakistan

Pakistanis on lastehalvatuse juhtumeid kõige rohkem valitsuse kontrollitavas hõimupiirkonnas riigi loodeosas, kus võimutseb Taliban. 2012. aastal  keelustasid sõjaväejuhid piirkonnas vaktsineerimisprogrammid, sest kahtlustasid neid olevat USA kavandatud selleks, et koguda droonirünnakute jaoks luureinfot. Selle tulemusena jäi vaktsineerimata 1 – 3,5 miljonit Pakistani last.

Olukord muutus 2014. aasta suvel, kui Pakistani sõjavägi saavutas piirkonnas suurte alade andmise valitsuse kontrolli alla. Üheainsa aasta jooksul langes lastehalvatuse juhtumite arv 306-lt 54-le.

Afganistan

Sõjaväelise abi kasutamine konfliktidest mõjutatud aladel ei ole ainuke meetod lastehalvatusega tegelevatele tervishoiutöötajatele liigipääsu parandamiseks ning paljudel juhtudel pole see ka kõige tõhusam. Afganistanis, Somaalias ja Süürias ei olnud valitsus kas võimeline või huvitatud mässuliste poolt kontrollitud aladel võimu kehtestama. Selle asemel kohanesid tervishoiutöötajad poliitilise reaalsusega ning tegid koostööd sõjaväeliste jõududega, et nende kontrolli all olevatele aladele pääseda.

Afganistani Taliban on lastehalvatuse vaktsineerimisprogrammidega koostööd teinud 1990ndatest aastatest. Enamikul juhtudel on kohaliku tasandi juhid vaktsineerijaid avasüli vastu võtnud, nähes vaktsineerimisprogramme kui soosingut, mis nende võimu tugevdab. Need üksikud lastehalvatuse juhtumid, mis on avastatud, on olnud kas Pakistanist üle piiri kantud või ilmnenud aladel, kus Taliban ja Afgaani valitsus on ajutiselt lastehalvatuse vaktsineerimiskampaaniate tegevust häirinud.

Somaalia

Vastandina sellele on Somaalias terrorirühmitus al-Shabaab keelustanud lastehalvatusega tegelevatel tervishoiutöötajatel oma kontrolli all olevatel aladel töötamise, nähes vaktsineerimiskampaaniaid kui välist soovi luua keskvalitsus. Aastatel 2010 – 2013, kui tekkis lastehalvatuse puhang, jäi vaktsineerimata miljon last. Sellest ajast alates on vaktsineerimiskampaaniad parandanud oma ligipääsu mässuliste poolt kontrollitud aladele, palgates kohalikke, kes töötaksid oma klannides ja peaks kohalike sõjaväejuhtidega ligipääsu osas läbirääkimisi.

Süüria

2011. aastal pärast ülestõusu algust Süürias takistas valitsus WHO tegevust aladel, mis oli nende kontrolli alt väljaspool. Üle kolme miljoni lapse jäi lastehalvatuse vastu vaktsineerimata, mis viis 2013. aastal haiguspuhanguni mässuliste kontrollitud aladel. Sellele reageeris ad hoc koalitsioon, kelle hulgas olid mõõdukad opositsioonigrupid, Türgi võimud ja kohalikud mittetulundusühingud, kes viisid läbi vaktsineerimiskampaaniaid ja said sellega haiguse leviku kontrolli alla.

Koalitsioon sai kohalike mässuliste juhtidelt läbirääkimiste abil juurdepääsu, mis lubas neil võtta tööle vabatahtlikke vaktsineerijaid. Sõjaväelised rühmitused, isegi see niinimetatud Islamiriik, lubasid vaktsineerimiskampaaniate läbiviimist enda kontrolli all olevatel aladel.

Õppetund on selge. Edukad vaktsineerimiskampaaniad vajavad de facto juhtide toetust, olgu selleks siis rahvusvaheliselt tunnustatud riik või halvustatud militaarrühmitus. ISISega koostöö tegemine võib küll olla vastumeelne, kuid oluline on meeles pidada, et püüdluste, nagu seda on kampaania lastehalvatuse lõplikuks kaotamiseks, peamiseks eesmärgiks on kõigi inimeste tervisliku olukorra parandamine, olenemata sellest, kus nad elavad.


Jonathan Kennedy õpetab UCLi avaliku poliitika koolis ning on Cambridge’i ülikooli sotsioloogia osakonna teadur. Donna Michailidou töötab OECD majandusosakonnas ning õpetab Cambridge’i ülikooli arengu-uuringute keskuses ja UCLi avaliku poliitika koolis.

Copyright: Project Syndicate, 2016.

www.project-syndicate.org