Indrek Kuus: väikevaldade seikluslik viimnepäev

Indrek Kuus. Foto: Erik Prozes

Varem on poliitikahuviliste meelelahutust pakkunud võimukismakesed Paldiskis, Loksal, Otepääl ja viimasel ajal ka Viimsis, kuid veidrat olelusvõitlust pidavate omavalitsuste hulk muudkui kasvab, kirjutab arvamusportaali kolumnist Indrek Kuus.

«Vallavanem on hädas odavate Hiina asjadega. Esna valla huvides otsustab Paavel Hiinale sõja kuulutada. Küll pole see sugugi meeltmööda kaitseministeeriumile. Kuid Paavel põnnama ei löö. Kibekiirelt luuakse Esnasse oma isiklik Hiina-vastane ministeerum ja kui Sookrates metsast kahtlase eseme leiab, võib Paavel oma strateegiat planeerima hakata. Tola satub Aliina juurde lõõre puhastama. Suures lõõripuhastamise tuhinas kukub Tola aga katuselt ja saab sellise obaduse, mida oleks raske kirjeldada isegi kirjanikul. Igal juhul muudab see obadus nii mõndagi Esna igapäevaelus. Kerepa, kes uues vastloodud ministeeriumis tööd ei saa, loob endale samuti ministeeriumi.»

Nii kulges eluke sarja «Naabriplika» osas, mis oli eile õhtul Kanal 2 eetris. 

Eile aga Kagu-Eestis Meremäe vallas toimus selline elu: «Rahvas avaldas hommikul meelt selle vastu, et kukutatakse vallavanem Rein Järvelill. Volikogu umbusaldaski vallavanemat, kuid valis ta seejärel tagasi ametisse. Üritus hakkas hoone ees pihta suure piketiga. Kohapeal oli umbes 70 valla kodanikku, kellest osa oli seto rahvariietes. Pärast seda, kui Järvelille umbusaldamine oli väidetavalt tehtud, hakkasid kohalikud elanikud hüüdma: «Häbi, häbi, häbi!» Inimestel olid kaasas suured plakatid. Kuna vallavolikogu esimehe perekonnanimi on Vares, siis olid ka plakatid varestega, lindudele olid punased jooned peale tõmmatud. Lahti löödi seto leelo. Vallavolikogu esimees Arno Vares nõudis, et rahvas ei segaks istungit, aga kuna laulmine ja kisa jätkus, kutsus ta kohale politsei.»

Naljakas, kuid siiski pigem tragikoomiline. Varem on poliitikahuviliste meelelahutust pakkunud võimukismakesed Paldiskis, Loksal, Otepääl ja viimasel ajal ka Viimsis, kuid veidrat olelusvõitlust pidavate omavalitsuste hulk muudkui kasvab. 

Eks tulevik näitab varsti, kas Eestiski kohalikke omavalitsusi praegusel kujul üldse tarvis on. Maale jäävad suvemajad, turismitalud, farmid, põllud, kalakasvatused, matkarajad, suusakeskused, muidugi ka mõisad ja kirikud jne.

Poliitnõunik Veiko Lukmann kirjutas eile õhtul Facebooki, et kui keegi pole veel veendunud haldusreformi vajalikkuses, siis vaadaku «Aktuaalsest kaamerast» Vigala huumorit: 43 ja 89 õpilasega kooli liitmine, vahemaa 11 minutit autosõitu, ja Meremäe šõud,  kus tegelasteks keegi kohalik boss Vares versus sotside nõunik-rändvallavanem Järvelill. Lukmann lisas, et viimases kaasuses tuleb tunnustada Varese-vastaste vaimukaid plakateid.

Selge on see, et praegu omavalitsustes pingeid tekitanud kauavenitatud, kuid nüüd hoo sisse saanud haldusreform tuleb ellu viia ja vallakesed, kus vaid suure kortermaja jagu elanikke, ei vaja valitsemist ja vallavalitsust. On tarmukaid külaseltse ja inimesed saavad ise hakkama. Lumesahkamist, prügivedu ja koolielu ei pea ju ilmtingimata juhatama vallamajast.

Kohalikud poliitikud on korduvalt väitnud, et Tallinn on kaugel ja seal ei teata ega tunta kohalikke probleeme. Samas on ju igast Eesti paigast valitud riigikokku saadikud, kes saavad kuluhüvitiste eest auto liisida ja bensiini osta ning maakohtades valijate muresid kuulata ja tegutseda. Võib-olla tasub kaaluda ka, et riigikogu liige saaks endale abilise palgata, kes teda kohalike inimeste probleemidega kursis hoiab ja neid lahendada aitab.

Kadunud on kihelkonnad, kubermangud ja oblastid ning kolhoosid. Eks näis kauaks neid vallakesigi tarvis on, kuigi mõni on juba valmis ka ilma tuumarelvata Toompeale sõja kuulutama.

Küllap ei kao elu maal kunagi, kuid linnad koos oma võlude ja pahedega on aastatuhandeid inimesi enda rüppe meelitanud. Ajaloost on näiteid küll, kuid näiteks Paul Härmson kirjutas 1984. aastal ilmunud raamatus «Linnad läbi aegade» järelsõnas: «Elame intensiivse linnastumise ajastul. Varsti on maarajoonid samavõrd inimtühjad, nagu nad varem on olnud vaid pärast nälja, sõja ja katku kombineeritud kallaletunge. Kuhu on siit veel edasi minna? Võib-olla just sellepärast võimegi ütelda, et linnad on põhiline osa meist endist, meie helgetest eesmärkidest ja udustest unistustest, igapäevastest ja erakordsetest juhtumistest, arukatest ja arulagedatest tegudest.»