Nina L. Hruštšova: Euroopa Liidu oma Putinid Ungaris ja Poolas

Nina L. Hruštšova Foto: Project Syndicate

Sel aastal möödub 25 aastat Nõukogude Liidu lagunemisest, ent kurva irooniana on kunagised visad vastupanijad Ungari ja Poola nüüd Venemaa presidendi Vladimir Putini valitsemisstiili matkivate meeste juhtimise all, kirjutab Nina L. Hruštšova.

Poola ja Ungari juhid õõnestavad demokraatlikke institutsioone ja piiravad kodanike põhivabadusi. Nagu ütleb vanasõna: me saame selleks, mida me vihkame.

Pärast kommunismi langemist kuulutasid Poola ja Ungari, et nad ei ole enam Ida-Euroopa riigid. Nad olid hoopis osa Kesk-Euroopast – Europa Srodkowa, nagu ütlevad poolakad – või isegi Lääne-Euroopast, samal pulgal Austriaga. Praegu on nad aga omaks võtnud Putini stiilis autoritaarsuse, isegi sinnamaani, et Euroopa Liit võib nende vastu sanktsioonid kehtestada. Selline noomitus on täiesti ära teenitud.

Kaczyński paranoiline juhtimine

Poolat, mida juhib avalikult president Andrzej Duda, kontrollib tegelikult endine peaminister Jarosław Kaczyński, parempoolse Õiguse ja Õigluse partei (PiS) esimees. Kaczyński on Smolenski lennuõnnetuses hukkunud presidendi Lech Kaczyński kaksikvend. Lech oli lennukiga teel mälestama 1940. aastal Nõukogude võimu korraldatud Katõni veresaunas hukkunuid. Kuigi juhtunut peetakse õnnetuseks, nimetab PiS seda Kremli vandenõu viljaks – paranoiline seisukoht, mis on seda veidram, et Kaczyński paistab veendunult Putini käitumist kopeerivat. 

Nii Kaczyński kui Putin suhtuvad põlgusega õigusriiki. Venemaal on üks Kremli lemmiktaktikaid režiimivastasteks peetavate kohtuasjadega manipuleermine. Nende väidetavate vastaste hulka on kuulunud endine naftafirma Yukos esimees Mihhail Hodorkovski, kes kahtles Putini sobivuses presidendikohale; korruptsioonivastase võitlusega tegelev Aleksei Navalnõi, kes uuris Putini varasid; ja ka punkbändi Pussy Riot liikmed, kes heitsid nalja Vene Õigeusu kiriku, Putini kindla seljataguse üle. Alles möödunud nädalal peeti veel üks näidisprotsess Ukraina kopteripiloodi Nadja Savtšenko üle, võltsitud tõendite põhjal väideti, et ta osales kahe Vene ajakirjaniku tapmises Ida-Ukraina konfliktikoldes ning talle määrati selle eest 22 aasta pikkune vangistus.  

Poola valitsus on omalt poolt tühistanud kolme eelmise valitsuse (Tsiviilplatvormi juhitud valitsus) määratud konstitutsioonikohtu kohtuniku volitused. Veelgi enam, valitsus on kohtu kastreerinud, kohtunikel takistatakse õigusaktide põhiseadusele vastavuse küsimuse alla seadmist ning otsuseid ei lubata parlamendi heakskiiduta täide viia.

Üht Poola õigussüsteemi konksu ära kasutades keelduvad võimud ka mõningate konstitutsioonkohtu otsuste avaldamisest. Tegu on sammuga, mis sisuliselt nullib kohtu võimu, sest avaldamata otsustel ei ole ametlikku seaduse jõudu.

Meedia ja kodanikuühiskonna piiramine

Poola valitsus võtab Kremlist eeskuju ka nende tegude tõttu kerkinud kodanike protestiliikumistega tegelemisel. Poola valitsus ei ole mitte ainult kuulutanud liikumise ebapatriootlikuks ja väliste huvigruppide poolt juhituks, vaid  ka liikumise juht, IT-spetsialist Mateusz Kijowski on langenud Kaczyński isiklike rünnakute sihtmärgiks.

Veel üks valdkond, kus Kaczyński paistab Visla-äärset Kremlit ehitavat, on meedia. 2000ndate Venemaal võttis Putini valitsus vaenlasteks peetud meediamogulitelt Vladimir Gusinskilt ja Boris Berezovskilt ära senised iseseisvad kanalid NTV ja ORT (hiljem Pervõi Kanal). Poola uus juhtkond võttis hiljaaegu vastu seadused, mis annavad valitsusele õiguse telekanalite juhte ametisse määrata, tagades seeläbi ringhäälingu riigitruuduse.

Ungari olukord pole parem. Viktor Orbán nügib oma riiki ebaliberaalsuse poole juba alates 2010. aastast, mil algas tema teine ametiaeg peaministrina. Ta hakkas praktiliselt kohe muutma põhiseadust selliselt, et tagada oma erakonnale Fideszile võim ja piirata konstitutsioonikohtu iseseisvust.

Veelgi enam, nii nagu Putin ja Kaczyński on ka Orbán kehtestanud kontrolli meedia üle, kasutades selleks uusi seadusi, mis lubavad meediale nii sisu dikteerida kui sanktsioone kehtestada ning anda ringhäälingulubasid soosingus kanalitele. Need seadused tagavad eelisseisu ka Fideszi kampaaniatele, opositsiooni ja valitsusväliste organisatsioonide reklaamidele on seatud piirangud isegi nende asukoha suhtes. Kõikjal riigis vaatab neljameetristelt plakatitelt vastu loosung «Ainult Fidesz!», mida kaunistab suur irvitav Orbáni nägu.

Ebaliberaalse demokraatia väljakutse

Muidugi ei ole «rahva isa» kummardamine ebaliberaalse demokraatiaga riikides midagi uut. Sarnased reklaamitahvlid, mida ehtisid kõikide juhtide portreed alates Vladimir Leninist kuni Leonid Brežnevini, ääristasid kunagi kogu Nõukogude Liidu teepervi. Üks vaatleja on toonud välja ka, et samasugune oli olukord 1980ndate Rumeenias, kus plakatid ülistasid kommunistlikku liidri Nicolae Ceaușescu voorusi. Kuigi Venemaa teeääri praegu Putini portreed ei äärista, asendab seda lakkamatu kohalolu riigitelevisioonis. Stalini, Putini vaimse isa, portreesid võib aga aeg-ajalt endiselt teeservades näha.

Oma võimu alguspäevil pakkus Putin, et režiim peaks põhinema «suveräänsel demokraatial», väites, et Venemaa vajab «erisüsteemi», et kaitsta end oma paljude sise- ja välisvaenlaste eest. Kaczyński ja Orbán järgivad sarnast eeskuju, lastes samal ajal kõrvust täiesti mööda termini «suveräänsus» kasutamise iroonia – tavaliselt ei käi see kokku mitte demokraatliku liidri, vaid monarhiga. Tõepoolest, see, mille Putin lõi ja mida Kaczyński ja Orbán imiteerivad, on pigem suveräänne diktatuur.

End hiljaaegu lääne vihavaenlasena positsioneerinud Venemaaga toimetulek on Euroopa Liidu jaoks juba piisavalt keeruline. Nüüd tuleb ebademokraatlike Putini imiteerijatega tegeleda ka omade ridades ja seda ajal, kui Euroopa ühtsust iga nurga taga õõnestatakse. (Üks tugev näide sellest on peatne brittide rahvahääletus Euroopa Liitu jäämise üle.) Küsimus on, kas EL suudab oma ähvardused täide viia ning rakendada Poola ja Ungari suhtes sanktsioone või hoidutakse ühtsuse nimel nende tärkavate ebaliberaalsete režiimide vastu tegutsemast.

---

Nina L. Hruštšova on New Yorgi ülikoolis The New School rahusvaheliste suhete professor ja Maailma Poliitika Instituudi (World Policy Institute) vanemteadur. Ta on Nikita Hruštšovi vanima poja Leonid Hruštšovi lapselaps.