:format(webp)/nginx/o/2017/06/08/6761849t1h1e5f.jpg)
/nginx/o/2014/02/14/2822366t1h2a4e.jpg)
Stsenarist Gert Kiiler küsib Euroopas toimuva taustal igihalja küsimuse: kes on ikkagi süüdi?
Tellijale
Gert Kiiler: süüdistame ja sildistame, kuid põhjuseid ei otsi (7)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ohe pärast Brüsseli terrorirünnakuid asusid euroskeptilised ja populistlik-paremäärmuslikeks tituleeritud parteid siunama praeguseid Euroopa liidreid, kes olevat oma tegevusega sellise olukorra põhjustanud. Võimulolijad süüdistasid neid omakorda traagilisest sündmusest odava populaarsuse lõikamises.
Ometigi ei saa me mööda sellest, et needsamad euroskeptikud ja populistid on Euroopas edukamad kui kunagi varem ja nende populaarsus aina suureneb. Sama tendentsi näitab ka Donald Trumpi edu USAs.
Nii peavoolupoliitikud kui -meedia ei väsi hoiatamast, kui pahad sellised parteid ja nende karismaatilised juhtpoliitikud on, kuidas need erakonnad ohustavad Euroopa terviklikkust, julgeolekut ning euroopalikke väärtusi ja mida kõike veel. Kuid keegi neist manajatest ei arutle, miks need parteid ja liikumised nii populaarsed on. Hoopis lihtsam kui põhjustega tegeleda, on rääkida sellest, kui väheharitud, naiivsed ja manipuleeritavad on nende toetajad; et paljude parteide rahastamine tuleb Venemaalt, ja üldse oleks kõige parem, kui õnnestuks nad ära keelata.
Ma ei suuda aga kuidagi uskuda, et ühtäkki on erinevates riikides (ja ka mandritel) inimesed lihtsalt «peast segi läinud», hakates korraga toetama selliseid jõude või et «kavalad poliitikud» mängivad nende inimeste hirmude peale. Nende parteide populaarsus on selleks kaugelt liiga suur.
Minu jaoks sarnaneb praegune olukord nn äärmusparteidega võitlusele majavammiga. Toon selle näite lihtsalt sellepärast, et olen ise mõne aasta eest selle needusega vastamisi seisnud.