/nginx/o/2016/03/23/5184793t1hdd8a.jpg)
USA vabariiklaste võimalikku presidendikandidaati Donald Trumpi püütakse sageli võrrelda erinevate ajaloost tuntud isikutega, ent kõige täpsem paistab olevat võrdlus endise Itaalia peaministri Silvio Berlusconiga. Ja see ei ole kuidagi rahustav võrdlus, kirjutab ajakirja The Economist endine peatoimetaja Bill Emmott.
/nginx/o/2016/03/29/5207887t1hbb62.png)
Miljardärist Donald Trumpi tõusule USA presidendivalimistel on vastukajaks olnud õuduse ja uudishimu segu. Tema kampaania, mida alguses vaadeldi pilkavalt, kogub järjest enam edu – viimati Michigani ja Mississippi eelhääletustel ning Hawaii poolt kandidaadiks nimetamisel. Arvamusaliidrid püüavad kõik leida mõnd ajaloolist või välismaist võrdlust, mis suudaks seda nähtust selgitada. Kuigi ükski võrdlus pole olnud täiuslik, on kõige täpsemaks paralleeliks Itaalias kolm ametiaega peaministritoolil istunud meediamagnaat Silvio Berlusconi. Tegemist ei ole julgustava võrdlusega.
Loomulikult on Berlusconil ja Trumpil juba hulk pealiskaudseid sarnasusi, näiteks mitmed abielud ja labane väljenduslaad. Kõige olulisem ja samas kõige murettekitavam sarnasus seisneb aga nende võimes asendada sisukus müügimehelikkusega, olles valmis reklaami ja eeliste nimel läbinähtavalt valetama ning kriitikutel suu kinni hirmutama.
Berlusconi poliitilised platvormid ning isegi tema alusideoloogia pole kunagi olnud järjekindlad. Oma edukate kampaaniate jooksul on ta häälte võitmiseks öelnud ükskõik mida vaja. Oma kolme ametiaja jooksul on ta kasutanud sama taktikat ka koalitsiooni loomisel. Tema ainuke tegelik soov oli kaitsta või edendada iseenda ärihuve.
/nginx/o/2015/09/13/4484103t1hc225.jpg)
Siiamaani on Trump järginud enamjaolt sama strateegiat – öeldes, mida vaja, et võita hääli. Küsimus on aga, mis juhtuks, kui ta jõuakski Valgesse majja. USA põhiseaduses paika pandud järelvalvemeetmetel on ainulaadne võim ennetada valitsusharude teelt kõrvale kaldumist. Igas demokraatias on avaliku arvamuse manipuleerimine aga vägevaks relvaks ning just nagu Berlusconi, oskab ka Trump seda teistest paremini kasutada.
Berlusconi suurimad võidud kaasnesid meedia ja avaliku arvamuse manipuleerimisega eriti tema 2001-2006 ja 2008-2011 ametiaegadel (ta oli ametis ka 1994-1995). Kuigi Itaalia on niigi tuntud selle poolest, et valitsust usaldatakse väga vähe ja leitakse, et iga avaliku elu tegelane tegutseb enese huvides, on Berlusconi on suutnud rahva teadlikkust veelgi enam tuimestada. Kuidagi õnnestus tal petta itaallased uskuma, et nende majanduse ja ühiskonnaga on kõik korras ja seda isegi 2008. aasta ülemaailmse majanduskriisi alguses, kui olukord selgelt hea ei olnud. Tema juhtimise all on Itaalia kaotanud mitmeid aastaid, mida valitsus oleks pidanud kasutama äärmiselt vajalike reformide läbiviimiseks.
Kuidas Berlusconi kõik selle saavutas? Enamasti kasutas ta naljatlemist, valetamist ning naeratamist ja kui see ei töötanud, lasi ta käiku tagakiusamise, sealhulgas laimamises süüdistavad kohtuasjad.
Vaid üksikud meediamagnaadid (Berlusconi omab isiklikult või pere kaudu Itaalia peamisi kommertstelekanaleid ja mitmeid päevalehti) on nii kergekäeliselt kasutanud laimuhagisid selleks, et ajakirjanikke ja teisi kriitikuid vaikima sundida. Itaalia kuulus maffiavastane kirjanik Robert Saviano on viidanud Berlusconi «sopamasinale», mida ta kasutab kõigi jalgu jääjate mustamiseks. (Täielikuks läbipaistvuseks: ajakirja The Econimist toimetajana olin ka ise kahe Berlusconi-poolse hagi sihtmärgiks.)
Trumpi varustuses on kõik need taktikad olemas. Ta on oma vastastega agressiivne, eriti meedias. Kogu oma ärikarjääri jooksul on ta sagedasti appi võtnud kohtuasjade algatamise. Trump on öelnud, et kui ta saab presidendiks, tahab ta kontrollida meediakriitikat. Sellest olenemata on tema keskne sõnum optimistlik, esitatud nalja ja suure naeratuse saatel. Berlusconi on juba pika aja jooksul näidanud, et kui rahvas tunneb end tusaselt või petetult, on tegemist vägagi tõhusa lähenemisega.
Mõned arvamusliidrid, kes on välja toonud võrdluse Berlusconiga, on esile tõstnud ühe erinevuse nende kahe ülespuhutud miljardäri vahel – Berlusconil on väidetavalt rohkem sarmikust ja ärilist taipu. Selline hinnang pole mitte ainult Berlusconi suhtes liiga lahke, vaid riskib ka sellega, et Trumpi nähakse Itaalia vastest vähem ohtlikuna.
Tõsiasi on see, et kuigi Berlusconi on kindlasti sarmikas, tundub Trumpi laienev toetajaskond ka temas mingit sarmi nägevat, isegi kui tegemist on vähem võluva versiooniga. Lisaks sellele on küll Berlusconil ärivaistu, kuid ta on Trumpiga sarnaselt piisavalt üle nurga lasknud. Berlusconi puhul on hästi tõendatud ka tema abiliste ja sõprade tihedad seosed Itaalia erinevate maffiaklannidega.
Tänapäeva USA saatuse jaoks ei ole see aga eriti oluline. Tähtis on hoopis see, et nii Trump kui Berlusconi on halastamatud ning valmis oma (omakasupüüdlike) tulemuste nimel kõiki võtteid rakendama.
Trumpi alahindamine oleks suur viga, sest ta saab alati olema oodatust tugevam, libedam ja vastupidavam. Ainuke moodus vältida Berlusconi-tasemel – või hullemat – katastroofi, on Trumpi jätkuv kritiseerimine, tema valede paljastamine ning tema vastutusele võtmine oma tegude ja sõnade eest, olenemata solvangutest ja ähvardustest, mida ta nõnda talitlejate suunas pillub.
Liiga paljud itaallased kehitasid Berlusconi valede ja läbikukkumiste peale lihtsalt õlgu, arvates, et ta kaob varsti suuremat kahju põhjustamata ära. Kuid ta ei läinud kuhugi ning tekitas piisavalt kahju. USA ei saa endale sama viga lubada. Nagu ameeriklased armastavad öelda: vabaduse hind on igavene valvelolek. Trumpi vastu seistes ei saa teha järeleandmisi.
Bill Emmott on väljaande The Economist endine peatoimetaja ja Euroopa praeguse kriisi tagamaid uuriva dokumentaalfilmi «The Great European Disaster Movie» peaprodutsent.
Copyright: Project Syndicate, 2016.
/nginx/o/2018/11/26/11603564t1h74d5.png)