Terje Tüür-Fröhlich

FOTO: Erakogu

Eesti ajakirjanduses on korduvalt käsitletud teaduspublikatsioonide avaldamise probleeme, lähtudes eelkõige teaduseetilisest vaatepunktist. Senised Postimehe arvamuslood on teadustööde publitseerimisprotsessi probleeme peegeldanud kildhaaval. Lahenduste leidmiseks ja mõistmaks, mis on valesti, on vaja näha tervikpilti, kirjutab Johannes Kepleri nimelise Linzi ülikooli teadlane Terje Tüür-Fröhlich.

Publitseerimine: mõjuvõimu ja jõupositsioon

Prantsuse filosoof ja sotsioloog Pierre Bourdieu laiendas oma väljateoorias senist kitsast majanduslikku mõistet kapital ning kandis kapitali erivormid üle teadustesse kui mõjujõu- ja konkurentsivälja, milles kehtivad oma mängureeglid. Mängija (teadlase) edukus sõltub reeglite tundmisest. Kuid teaduses on kirjutatud reeglite (teadustööde avaldamise kohustus) kõrval ka kirjutamata reeglid (artikkel olgu avaldatud eelkõige kvaliteetajakirjades), mis ilmnevad alles mängu käigus.

Riho Paramonov mainib oma arvamusloos kahte võlusõna: sümboolne ja sotsiaalne kapital. Edukas karjäär teaduses algab kapitali kogumisega ja publikatsioonid on siin üheks võtmeteguriks. Bourdieu teooria järgi omab iga «mängija» mängu astudes majanduslikku (rahalised ressursid), sotsiaalset (reputatsioon, kollegiaalne tunnustus), kultuurilist (haridus, väljaõpe) ning sümboolset kapitali. Eri mõjuväljades – olgu selleks poliitika või teadus – on kapitalil erinev mõjuvõim.

Publikatsioonid on aluseks loodetavatele tsiteeringutele teiste teadurite töödes. Tsiteeringud omakorda demonstreerivad teadlase sotsiaalset (kaasautorlus ehk lihtsustatult «kes-kellega-käib») ja sümboolset (nt Dr honori causa tiitel) kapitali.

Raha paneb rattad käima!

Publikatsioonides kasutatud viited kui sotsiaalne ja/või sümboolne kapital on neoliberaalses teaduspoliitikas muundunud sõna otseses mõttes rahaks. Neoliberaalne teaduspoliitika on teadlaste edukuse hindamise aluseks võtnud erisugu mõõdikuid, millest levinuim on viidete raamatupidajalik kokkulugemine valitud andmebaasides. Praegu on tsiteeringute kogumise äri jaotunud kolme suure (meedia)firma vahel.

1960ndatest omasid monopolistliku turupositsiooni tsitatsiooniindeksid SCI, SSCI, AHCI ja nende derivaadid, mis kuuluvad praegu Thomson Reutersile. Aastal 2004 lisandus kirjastus Elsevier oma tootega Scopus. Nii Scopusele kui ka Thomson Reutersile kuuluvad indeksid on kättesaadavad vaid väga kalli institutsionaalse litsentsi alusel.

Otsingumootor Google Scholar on ainus andmebaas, mis on kasutajale tasuta kättesaadav, eeldades, et kasutajal on arvuti ja internetiühendus. Tsiteeringute kogumine on majanduslikus mõttes väga tulus äri: Thomson Reutersi viimasest aastaaruandest nähtub, et firma investeerib seitse protsenti andmebaasidesse, mille tootlikus on umbes 25 protsenti firma aastakasumist.

Oma artiklis peatun vaid Thomson Reutersile kuuluvate tsiteeringute andmebaaside kui teaduse edukuse mõõdiku kasutamisel tekkival problemaatikal.

Maailmas antakse välja 50 000–100 000 teadusajakirja. Thomson Reutersi tsiteeringuindeksid indekseerivad vaid umbkaudu 14 000 rahvusvahelist teadusajakirja. Hollandi bibliomeetrik Moed toob välja, et võrreldes loodusteadustega, kus on indekseeritud enam kui 80 protsenti ajakirjadest ja väidetavalt umbes 8500 ajakirja, on sotsiaal- ning humanitaarteadused vaeslapse rollis – indekseeritud on vähem kui 40 protsenti ajakirjadest, jagunedes umbes 3000 sotsiaalteadusliku ajakirja ja 2300 humanitaarteadusliku väljaande vahel.

Ajakirjade lisamise ja kustutamise üle andmebaasidest otsustab Thomson Reutersi personal suletud ringis. Seega on ühe erafirma, Thomson Reutersi ajakirjade valiku kriteeriumid, mida pole  siiani võimalik olnud väljastpoolt kontrollida, a priori võetud teadusbürokraatias indikaatori «kõrge kvaliteet» aluseks!

Mitu uuringut on näidanud, et suurem osa Thomson Reutersi ajakirjadest on anglo-ameerika päritolu ja ingliskeelsed, kajastades anglo-ameerika maades levinud teooriatel ning põhivoolu meetoditel põhinevaid uurimustulemusi. See tähendab, et regionaalselt olulistel teemadel, radikaalselt uutel teooriatel või innovaatilisi meetodeid kasutanud uuringutel on vähe võimalusi sellistes ajakirjades üldse avaldatud saada.

Sotsiaal- ja humanitaarteadustes on siiani monograafia või peatükk antoloogias olnud peamine uurimistöö avaldamisvorm. Kvantitatiivsed mõõdikud on seda ajalooliselt kujunenud praktikat muutmas. Thomson Reuters reageeris turumuutusele ja genereeris lisatoote BCI (Book Citation Index). Raamatute valik toimub samade küsitavate kriteeriumite alusel kui ajakirjade indekseerimine.

Teadusbürokraatia lähtub arvamusest, et mida rohkem artikleid keegi rahvusvahelises andmebaasis märgitud (indekseeritud) ajakirjades avaldab, seda edukam teadlane või teadlasrühm on. Tsiteeringute kvantitatiivne kogumine jätab tähelepanuta asjaolu, et viidetel on publikatsioonides väga erinev roll. Näiteks võivad viited osutada varasematele (nii enda kui ka teiste) uurimustulemustele, aga ka võimalikele vigadele uurimuses. Vigade võimalikkuse teema Thomson Reutersi andmebaasides on jäetud tähelepanuta.

Tsiteeringuindeksid sisaldavad vigu!

Oma doktoritöös uurisin Thomson Reutersi tsiteeringuindeksites leiduvaid vigu ning nende mõju teaduskommunikatsioonile ja teaduse hindamisele (The Non-trivial Effects of Trivial Errors in Scientific Communication and Evaluation).

Uurimus sai alguse minu perekonnanimest Tüür. Saksa keeles ei kasutata topeltvokaali. Seega polnud triviaalsed probleemid nimega Tüür kaugel. Veelgi enam, aja jooksul lisandus veel teine perekonnanimi, mis sisaldab samuti täpitähte ning tõi kaasa ka sidekriipsu.

Miks minu nime teema tähtis on? Aga sellepärast, et Thomson Reutersi tsiteeringuindeksid on üles ehitatud ASCII-põhiselt (American Standard Code for Information Interchange), mille aluseks on ingliskeelne tähestik. Eesti täpitähti selles ei ole.

Varasemalt valmistasid apostroofid (nt O’Mally) ja sidekriipsud nimedes samuti tõsiseid probleeme. Teadlaste edukuse mõõtmine tsiteeringuindeksis toodava numbri põhjal algab teadlase nime korrektsest sisestamisest viiteid koguvatesse andmebaasidesse.

Analüüsides sotsiaalteaduslikes teadusajakirjades avaldatud artiklites kasutatud kirjanduse nimekirju, selgus, et Thomson Reutersi sotsiaalteaduslik tsiteeringute andmebaas (SSCI) kubiseb «tootmise» käigus tekkinud vigadest. Vaid üks näide: USAs välja antava mõjuvõimsaima õigusajakirja Harvard Law Review ühe artikli 493 korrektsest originaaltsitaadist leidsin vaid 1 protsendi (N=5) korrektset sissekannet SSCIs.

Andmebaasi vigadel, näiteks kirjapildis tundmatuseni muteerunud autori nimi või valesti indekseeritud sissekanne, on tugevad negatiivsed mõjud teadlase edukuse hindamisel. Veel aasta eest oli Times Higher Education University Rankingu mõõdikutes määravaks summaarselt üle 70 protsendi Thomson Reutersi kogutud andmeid, sh tsiteeringuid, mis olid kõige suurema osakaaluga indikaatorid ülikoolide edetabeli kujunemisel.

Erafirma suunab ja kanaliseerib globaalset teaduskommunikatsiooni

Teadlastel lasub pidev tulemuslikkuse näitamise surve – karjääri nimel tuleb publitseerida rahvusvahelises teadusajakirjades. Publikatsioonide arv pole mitte ainult edukuse mõõdikuks, vaid mõjutab ka uurimuste rahastamist. Kvantitatiivne hindamine on reaktiivne meetod, seega teadlased reageerivad ja muudavad oma käitumist. Uuringud on näidanud, et näiliselt artiklite tootlikkus tõuseb, sest artiklid valmivad suurema kaasautorite arvuga, kuid tegelik tootlus ehk artiklite koguarv langeb.

Tulles tagasi Bourdieu juurde, siis ka publitseerimine ja viidete kogumine on mäng ning igas mängus leidub võitjaid ja kaotajaid. Võitjatest kirjutavad kõik, kuid senistes ingliskeelsete tsiteeringuindeksite mängudes on enamik mitte-angloameeriklastest, kes regionaalse tähtsusega teemasid uurivad ja/või nimes täpitähti omavad sotsiaal- ja humanitaarteadlased ning teadusasutused kaotajate poolel.

Minu arvates on tänasest diskussioonist täiesti põhjendamatult kõrvale jäänud tõsiasi, et kommertshuvidega erafirma suunab ja kanaliseerib globaalset teaduskommunikatsiooni (hindamisel lähevad arvesse näiteks vaid Thomson Reutersi indekseeritud ajakirjades avaldatud artiklid). Erafirma kogutud vigased andmed annavad hinnangu avalik-õiguslikes teadusasutustes tehtud uuringute tulemustele, mis omakorda mõjutavad akadeemilist koosseisu puudutavaid otsuseid.

On aeg tõstatada laiem diskussioon ja selgitada, mida Eesti teadlaskond ja teaduse rahastajad hindavad ning mida siiski teaduses väärtustatakse. Seni, kuni edukus on kvantitatiivselt defineeritud, jääb innovaatilisus tahtmatult tagaplaanile.


Kasutatud kirjandus:

Moed, Henk F. (2005): Citation Analysis in Research Evaluation. Dordrecht/NL: Springer

Tüür-Fröhlich, Terje (2014): «Needless to say my proposal was turned down.» The early days of commercial citation indexing, an «error-making» (Popper) activity and its repercussions till today. Theory of Science 36 (2), 155-180. http://sammelpunkt.philo.at:8080/2426