Siseministeeriumi korrakaitse- ja migratsioonipoliitika asekantsler Raivo Küüt rääkis täna Postimehe otsestuudios, kuidas valiti välja Eestisse saabunud seitse sõjapõgenikku Iraagist, Süüriast ja Jeemenist.
PÄEVAINTERVJUU Kes on esimesed Eestisse saabunud pagulased? (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küüdi sõnul on kõikvõimalikud eeltööd tehtud ära seaal, kust nad tuuakse. See tähendab, et vaadatakse muuhulgas ka perekonna koosseisu ja varasemat töökogemust ning langetatakse selle põhjal ka otsus, kus nad elama hakkavad. Esimesed siia saabunud põgenikud hakkavad elama Tallinnas ja Tartus.
«Riike, kus on ebaturvaline ja mille elanikud vajavad rahvusvahelist kaitset, on tunduvalt rohkem kui Süüria,» selgitab Küüt, miks ei ole esimesed põgenikud just sealt.
Põgenike identiteeti ei varjata mitte ainult meie kohapealset reaktsiooni kartes, vaid ka seetõttu, et neid võib ähvardada oht kodumalt. «Nende suhtes ei ole huvi nende asukohariigis vaibunud,» kinnitab Küüt. Mistap ei tohiks me neile tähelepanu tõmmata - see halvendaks nende olukorda. «See on rahvusvaheline kaitse ja põhjuseid on erinevaid. Ka sõja eest põgenemise põhjusi on erinevaid. Kedagi sunnitakse näiteks koostööle armeega, mida ta teha ei taha,» selgitab Küüt.
2000. aastast on olnud siiani 194 varjupaigataotlejat ning nendega ümber käimine ei ole oluliselt erinev olnud. Sel korral on lihtsalt avalikkuse huvi nende vastu suurem.
«Eesti annab igakuiselt teada valmisoleku - kui palju inimesi me oleme valmis vastu võtma. Kreekast näiteks 15 inimest kuus,» selgitab Küüt protsessi. Kõigi võimalike Eestisse tulijatega kohtutakse eraldi, neid intervjueeritakse, uuritakse nende varasemat tausta, mis annab pildi sellest, millised sotsiaalsed tingimused talle paremini sobiks. Intervjuu käigus tutvustatakse ka Eestit. Pärast intervjuud hakkavad tööle julgeolekuasutused ja kui neilt tuleb jaatav vastus, saavad intervjueeritud ise otsustada, kas nad on siis endiselt nõus siia tulema või mitte. Küüti sõnul on need siia tulnud inimesed ka ise Eesti vastu huvi üles näidanud ja vahepealsel ajal riigiga aktiivselt tutvunud.
Dokumentide ja isiku kindlaks tegemiseks on mitmeid metoodikaid. Esmase toimiku inimeste kohta paneb kokku Kreeka pool koso Frontex'i ja EASOga. Nende kirjapandut analüüsivad Eesti õiguskaitseorganid. Intervjuude ja andmete kogumise käigus tehakse kindlaks ja võimalikud ohud.
Küüt meenutab, et kellegi kohta ei saa olla sajaprotsendist teadmist, et siia saabuvate pagulaste puhul on kindlasti tehtud kõik võimalik nende tausta kindlaks tegemiseks. «Me tegeleme sellega, et viime riskid miinimumini,» sõnab Küüt.
Eestisse rändab igal aastal 6 - 7 tuhat inimest meenutab Küüt, neile lisanduvad 194 juba varem varjupaiga saanut ja neile kellelegi pole vaja olnud erikaitset.
«Meie julgeolekuasutused ja õiguskaitseorganid monitoorivad muidugi iga päev olukorda Eestis ja kui sellest selgub, et on vajadust lisakaitseks, siis seda saab,» räägib ta. Eesmärk on ikkagi, et saabunud pagulased saaksid siin võimalikult normaalselt elada.
Ümberpaigutamise programmi raames on 12 või 13 inimesele ei öeldud. Meile tuleb aga ka igapäevaselt piiridele rahvusvahelise kaitse küsijaid - möödunud aastal umbes 200, tänavu tõenäoliselt ligi 300 - nende puhul tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas nad üldse kvalifitseeruvad.
«Pagulaste ümberpaigutamine on protsess, kus oleme lubanud 550 inimest vastu võtta. Kreeka suunal oleme öelnud, et 15 inimest kuus on adekvaatne tempo,» räägib Küüt. Küsimus on aga, kas teisel poolel on ka samas tempos sobivaid inimesi pakkuda. Samas seni paistab, et protsess on edukas ja Kreeka pool on positiivselt meelestatud.
Siseministeerium vastutab sõjapõgenike taustakontrolli eest - asüülitaotlejate tausta menetletakse põhjalikult ning nendega tehakse intervjuud.
Samuti korraldatakse neile Eestisse saabumisel kohanemisprogramm, määratakse tugiisik ja lastele leitakse kool, kus nad hakkavad eesti keeles õppima.