Tuul Sepp: kuidas Viktor Vassiljev evolutsiooniteooria tõlgendamisel eksis?

Tuul Sepp Foto: Sille Annuk

Viktor Vassiljevi sõnavõtt inimese evolutsiooni teemal on hea näide selle kohta, kuidas evolutsiooniteooriat on võimalik valesti mõista ja selle tulemusena valesti rakendada, kirjutab Tartu ülikooli loomaökoloogia teadur Tuul Sepp.

Inimese ajaloost on selliseid näiteid teada varemgi (eugeenika natsismi kontekstis) ja just selliste väärtõlgenduste tõttu on inimese (käitumise) evolutsiooni uurimine siiani saanud toimuda vaid äärmise ettevaatlikkusega.

Kuidas Vassiljev evolutsiooniteooria tõlgendamisel eksis? Ta langes tüüpilisse terminoloogilisse lõksu, mis tuleneb Darwini «survival of the fittest» eestikeelsest tõlkest «tugevam jääb ellu». Otsetõlkes sobiks sõna «fittest» asemel maakeeli kasutada sõna «kohasem», keskkonda sobivaim. See ei kõla muidugi nii lennukalt kui tugevaima ellujäämine.

Looduses ei ole aga sugugi eelis alati tugevaimal, agressiivseimal, kõige kurjemal. Suurem osa loomade omavahelistest konfliktidest lahendatakse ilma igasuguse füüsilise kokkupuuteta, kasutades ähvardussignaale ning hinnates üksteise tugevust kvaliteedisignaalide (nagu lindude sulestiku kirevus või lauluoskus) põhjal. Jälgige kasvõi lindude omavahelist suhtlust aknatagusel toidulaual – üksteisele kallale minnakse haruharva, enamasti piisab konkurendi minemapeletamiseks vaid ähvardavast sammust teise poole.

Agressiivsed, kõigile kallale kippuvad isendid on looduses selgelt ebakohased, sobimatud, kuna saavad ise ka tihti vigastusi ning ei leia endale kaaslasi. Selliste isendite geenidel on palju suurem tõenäosus evolutsiooni käigus kaduda.

Valik väiksema agressiivsuse poole

Ka inimese evolutsioonis on toimunud valik väiksema agressiivsuse poole, eriti seetõttu, et me oleme sotsiaalsed loomad, kelle edukus sõltub väga palju kaaslaste soosingust. Viimaste sajandite üha enam globaliseeruv ja urbaniseeruv keskkond on valikusurve, mis soodustab suuremat sotsiaalsust, vähemat vägivaldsust ja üksteise talumist. Kuigi võib tunduda, et uudised on vaid täis sõda ja vägivalda, on veenvalt näidatud, et inimkond liigub üha väiksema vägivaldsuse ning üha suurema koostöövõime ja altruismi poole.

On huvitav küsimus, kas säärane inimese taltsutamine on evolutsiooniline või kultuuriline nähtus. Sotsiaalset käitumist kujundavad geenid on valikusurve all olnud läbi inimkonna ajaloo tänapäevani välja. Just evolutsioonilised muutused sotsiaalses käitumises olid eelduseks püsiasustuse tekkele, küti-korilase eluviisist loobumisele. Agressiivsete, sõltumatute, vaid oma lähimaid sugulasi usaldavate küttide-korilaste asemel pidid välja kujunema inimesed, kes olid usaldavamad, sotsiaalsemad ning võimelised viisakalt suhtlema ka teiste inimestega, mitte vaid oma lähisugulastega.

Kui evolutsiooniteooria rakendamine inimese käitumise uurimisel võib viia ohtlike väärtõlgendusteni, kas siis peaks sellest üldse loobuma? Loodetavasti mitte. Inimene on elusorganism ning evolutsioon on see mehhanism, mis elusorganisme kujundab, nii nagu tähti kujundavad termotuumareaktsioonid.

Me ei saa lahutada inimest tema evolutsioonilisest taustast. Kui me ennast ja oma käitumist läbi evolutsioonilise vaatenurga ei analüüsi, jääb paljugi meie käitumisest ja arusaamadest mõistetamatuks. Näiteks aitab evolutsioonibioloogia seletada sellist majandusteooria kohaselt paradoksaalset käitumisviisi nagu altruism, samuti meie kalduvust oma väärtust teistele reklaamida läbi tarbimismaania ja sotsiaalmeedia.

Tuleb meeles pidada, et kui me ka aktsepteerime evolutsiooni rolli inimeste ajaloos ja ühiskonnakorralduse kujunemises, ei tähenda see sugugi, et see roll oleks väga suure mõjuga. Kultuur on väga võimas jõud ning inimesed ei ole oma kaasasündinud eelduste orjad, mis ka kõige subjektiivsema arvamuse kohaselt inimese käitumist vaid kergelt mingis suunas nügivad, mitte inimese eest tema elu otsuseid ei langeta.

Agressiivsed inimesed ja teiste kiusajad pole seega sugugi mitte loodusliku valiku tippsaavutus, vaid lihtsalt kehva kasvukeskkonna kurb ja haletsusväärne produkt.