Edward Lucas

FOTO: Liis Treimann/Postimees

Platoni teoses «Riik» oponeerivad omavahel Sokrates ja Thrasymachos, kelle seisukohad meenutavad küllalt palju Venemaa presidenti Vladimir Putinit, ent kelle positsiooni vestluspartner õõnestada suudab. Tundub, et oma Sokratest vajaks ka Putin, kirjutab Edward Lucas BNSi kolumnis.

Endine Valge Maja nõunik Peter Wehner kirjutas hiljuti New York Timesis, et Platoni teosest «Riik» tuntud Vana-Kreeka ajalooline tegelane Thrasymachos võiks olla Venemaa president Vladimir Putini eeskuju.

Ma ei ole filosoofiaekspert, ent õnneks on mu isa – Oxfordi filosoof J.R. Lucas - Platoni küsimuses ülemaailmne autoriteet. Ta seletas mulle, et Thrasymachos kehastab «Tugevat võitlejat», kes usub piiritult võimu ja isiksusse ja peab juttu aususest ja õiglasest käitumisest rumaluseks. Inimkonna tõeline edasiviija on tugevama huvi. «Piisavas ulatuses ebaõiglust on tugevam, vabam ja meisterlikum kui õiglus,» väidab Thrasymachos.

Lenin väitis midagi sarnast: kõik, mis poliitikas tegelikult maksab, on «kes keda» – vene keeles кто кого. Elu on halastamatu võistlus; kompromissid ja lubadused on vaid taktikaline otstarbekus.

Jõud tekitab õiguse

See kõlab putinismi moodi: jõud tekitab õiguse ja reeglid on silmakirjalik rumalus. Nagu kirjutas minu sõber Natalie Nougayrède hiljuti Guardianis, tahab Vene liider asendada Euroopa olemasoleva julgeolekukorralduse uuega, kus Kremlil on vetoõigus mitte institutsioonide, vaid Venemaa suuruse ja kaalukuse alusel.

Soovin, et saaksin pöörata Sokratese Lenini või Putini vastu. Esmalt küsitleb ta Thrasymachost «tugevama» ja «huvi» tähenduse kohta. Selgub, et Thrasymachos ei pea silmas füüsilist tugevust. Üleoleku tegelik tunnus on poliitiline võim – teiste allutamine enda tahtele. Seda tehakse reegleid kehtestades, ent reeglitel puudub olemuslik moraalne jõud, mistõttu ei nõua nad moraalset käitumist inimestelt, kelle suhtes nad kehtivad. Teisisõnu, kui te olete võimsad, valitsete te teiste üle, ent kui te satute hätta, ei saa te lojaalsusele kindel olla.

See kõlab Venemaa moodi ja meenutab probleemi, millega härra Putin oma järelejäänud ametiajal silmitsi seisab. Ka kõige edukamad valitsejad on ekslikud, märgib Sokrates. Kui nad teevad vigu, läheb Thrasymachose seisukoht endaga vastuollu. Vea parandamine tähendab, et valitseja tegelik huvi nõuab mitte kuulekust, vaid allumatust. Kuidas saab härra Putin teada, et ta teeb vigu, kui kõik on liialt hirmul, et talle vastu vaielda? Kui keegi vastu ei vaidle, tulevad veelgi suuremad vead.

Kas Putin hoolib Venemaast?

Thrasymachos proovib «Riigis» nutikat argumenti, väites, et olemuslikult ei tee tugev juht vigu. Arsti ülesanne on inimesi ravida. Valitseja olemuses on eksimatus. See õigustus avab meile veel suurema probleemi. Ideaalne arst ei hoolitse ainult enda, vaid ka oma patsientide huvide eest. Seega peaks ideaalsed valitsejad hoolitsema ka valitsetavate huvide eest.

Kaval Sokrates nügib sellega Thrasymachose toorelt amoraalselt positsioonilt selle tunnistamiseni, et valitsejad peaksid hoolima valitsetavate heaolust. Kui Putin tõepoolest hoolib Venemaast, tuleks tal aktsepteerida, et talle ja Venemaale peaksid halva otsuse korral paratamatult osaks saama piirangud.

See pole veel kõik. Sokrates väidab, et isegi kõige tugevamad valitsejad peavad oma isekust talitsema, kui nad ei soovi oma kolleegidega tülli pöörata. Põhja-Korea juhtkond on omahuvi halastamatu tagaajamise kehastus. Neil ei lähe hästi. Täisjõus amoraalne lähenemine on lühidalt öeldes ebaefektiivne.

Venemaa ei ole neid õppetunde veel omandanud. Kodus õõnestab hirmu ja lipitsemise õhkkond otsustusprotsesse. Välismaal võõrandab Kreml halastamatu ja ebausaldusväärse tegutsemisega endast ja ajab ärevusse naaberriike. Kes tahab etendada Sokratest Putini Thrasymachose vastu?


Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.