Kui Euroopa paremradikaalid samastavad kõik moslemid terroristidega ja kõik moslemitest pagulased terroristidega, siis teevad nad täpselt seda, mida Daesh soovib oma terrorirünnakutega saavutada, kirjutab valitsuse strateegilise kommunikatsiooni nõunik Ilmar Raag.
Kesk-Aafrika Vabariigist on mulle meelde jäänud üks seik, kus meie vahendusel pidi toimuma kristlaste ja moslemite rahukoosolek. Lahingutegevust enam ei toimunud, kuid mõlemas kogukonnas oli suur hirm ja vastastikune kahtlustamine. Me olime juba varem rääkinud noorte inimestega kristlaste kogukonnast, kes olid ühiselt valmis otsima lahendusi, et öösel ei peaks enam kartma vastaskogukonna rünnakut. Aga niisamuti kardeti kristlaste poolel omaenese äärmuslasi.
Need olid kodusõja ajal moodustanud kristlaste omakaitse üksusi, kuid vaherahu tingimustes olid neist saanud lihtsad maffiajõugud, kes turvateenuste sildi all nõudsid kohalikelt elanikelt «katuseraha». Just seepärast olime väga uhked, kui mõistlikud kristlased julgesid minna rahukoosolekule moslemitega. Ometi kukkus see koosolek läbi, sest ootamatult sadasid koosolekule ka moslemi äärmuslased, kes võmmudega kuklasse kihutasid oma moslemi rahupooldajad koosolekult minema: «Kristlasi ei saa ju usaldada. Nagunii tulevad nad öösel meie perede kõrisid läbi lõikama.»
Ütlesin tookord, et kogukond, kes ei suuda kontrollida oma äärmuslasi, saab igal juhul kaasa sõja. Ja praegu on mul Euroopas tunne, et ka siin mängivad äärmuslased vastastikku üksteisele trumpe kätte.
Räägime kõigepealt Daeshist ehk Islamiriigist. Juba ainuüksi see, et me oleme võtnud kasutusele sõna Islamiriik (ad-Dawlah al-Islāmiyah) vihjab sellele, et me oleme omaks võtnud nende propaganda narratiivi. Asi on selles, et nad ise kutsuvad ennast nii, samal ajal kui teised moslemid ei ole sellise monopoolse nimega sugugi nõus. Pea kaks aastat tagasi, juunis 2014, kuulutas see seltskond välja kalifaadi ja nimetas oma liidri Abu Bakr al-Baghdadi ühtlasi ka kaliifiks. Islamimaailmas oli sellel teol väga sümboolne tähendus, sest ajalooliselt peaks kalifaat ühendama kõiki maailma moslemeid. See aga tekitas kohe teoloogilise protesti teiste moslemite hulgas, sest keegi ei tahtnud tunnustada Daeshi moraalset autoriteeti.
Napilt kuu aega hiljem kirjutas Saudi Araabia ülemvaimulik suurmufti Abdul-Aziz ibn Abdullah Al ash Sheik Daeshi aadressil: «Äärmuslikud ja sõjakad ideed, mis külvavad kaost maa peal ja hävitavad inimtsivilisatsiooni, ei ole mingil kujul osa islamist, vaid on moslemite vaenlane number üks.» Veel vaid kuu aega hiljem, septembris 2014, leidis moslemimaailmas suurt tähelepanu 126 sunni õpetlase avalik kiri Daeshi juhile al-Bagdadile, kus öeldi: «Sa oled valesti tõlgendanud islamit ja muutnud ta brutaalsuse, piinamise ja mõrva religiooniks. See on suur solvang islamile, moslemitele ja kogu maailmale.»
Millest tulid sellised kõrgeimal vaimulikul tasemel kirjutatud kirjad? Eelkõige seepärast, et Daeshi salafistlik ideoloogia on islami äärmusvorm, kus kõiki teisi moslemeid ollakse valmis panema omalaadse «kirikuvande» ehk takfiri alla. Salafistid jutlustavad tagasipöördumist islami esiisade rangete reeglite juurde ja kõik hilisemad koraani tõlgendused on nende meelest ketserlus. Konkreetselt siidid ehk ligi 200 miljonit moslemit on kuulutatud teoloogilises mõttes «uskumatuteks», keda võib tappa. Siin aga on vastuolu, sest ühelt poolt tahetakse ühendada vanade prohvetluste alla kõiki maailma moslemeid, aga teisalt noritakse nendega tüli.
See meenutab veidi möödunud sajandialguse vene sotsiaaldemokraatide sisemisi võitlusi küsimuses, kes on õige sotsiaaldemokraat? Tookord lõppes see Lenini bolševike fraktsiooni verise võidukäigu ja diktatuuriga. Samamoodi on mul ebamugav kuulda küsimust, kes on õige eestlane, sest reaalsuses tähendab see enamasti kellegi eemaletõukamist.
Kõikide moslemite ühendamisel on Daeshil siiski mitmeid strateegiaid ja üks neist puudutab otseselt ka meid, eurooplasi. Tegemist on algselt Al-Qaedalt üle võetud strateegiaga, mida kirjeldati 2004. aastal Abu Bakr Naji nime all avaldatud traktaadis «Metsikuse juhtimine». Moslemite võidustrateegia peitub seal lääne superjõudude sõtta provotseerimises, et neist siis pika aja jooksul sissisõjas ressursid välja imeda, nii nagu juhtus Afganistanis või Iraagis. Selle strateegia teine pool peitub eelduses, et kui lääs ründab moslemeid, siis just see annabki võimaluse Daeshile moslemimaailma ühe lipu alla ühendada. Lääne rünnak oleks siis üks Daeshi moraalse autoriteedi alustest. Ja seegi idee toetub ajaloolisele legendile, millega tõsiusklikud vägagi arvestavad.
Nii nagu kristluses, nii on ka islamis viimsepäeva kontseptsioon. Daesh seob seda aga prohvet Muhamedi tsitaadiga, mille kohaselt viimne suur lahing saab alguse Dabiqi linna all (Põhja-Süüria) kus parimad moslemi mehed alustavad viimset suurt lahingut «roomlaste» ehk kristlastega. See on suur lahing, kus kolmandik parimaid islami poegasid sureb märtrisurma, aga kõige tähtsam on see, et pärast Dabiqi lahingut liitub moslemitega messias (mahdi) ja siis kuulub lõplik võit Jeruusalemma all siiski islamile. Daesh on nimetanud oma ingliskeelse propagandaajakirja selle linna nime järgi ja nad eeldavad, et nende prohvetluse tõekssaamiseks on vaja lääne aktiivset ristisõda moslemite vastu.
Siinkohal aga ulatavad eri ühiskondade radikaalid üksteisele käe. Kui Euroopa paremradikaalid samastavad kõik moslemid terroristidega ja kõik moslemitest pagulased terroristidega, siis teevad nad täpselt seda, mida Daesh soovib oma terrorirünnakutega saavutada. KGB õpikus kutsutakse seda taktikat reflektiivseks kontrolliks. Vastast saab kontrollida ka nii, et teda provotseeritakse astuma samme, mis on tegelikult provotseerija huvides. Daeshi argument seni tõrksatele moslemitele kõlab järgnevalt: «Me ju ütlesime kohe, et kristlased on moslemite vastu, sest selline on ka vana prohvetlus. Ja nüüd ei jää teil muud üle, kui meiega ühineda, sest viimne võitlus on juba alanud. Lahingud juba käivad Dabiqi ligidal.»
Euroopa esimene proovikivi seisneb nüüd oskuses Daeshi vaenlastest mitte teha ka endale uut vaenlast. Kui Daesh on uuemad islamivoolud kuulutanud ketserlikeks, aga samal ajal ta tahab, et need ketserid võtaksid vastu salafistliku tõlgenduse islamist, siis on ka meie otsustada, kas me oma käitumisega lükkame neid «ketsereid» Daeshile sülle? Või veelgi lihtsamalt, kas me tahame, et meie vaenlaseks on Daesh, kes kiitleb 40 000 võitlejaga, või me tahame pidada oma vastasteks ka kõiki ülejäänud 1,7 miljardit moslemit. Kui uskuda mõne EKRE liikme hiljutisi sotsiaalmeedia postitusi, siis neile meeldiks võimalikult suur vastaste hulk. Minu isikliku arvamuse kohaselt on see hullus, mis ainult pikendab vägivallatsüklit.
Ja millegipärast mulle meenuvad need radikaalid seal Kesk-Aafrikas.