Suurbritannia konservatiivse erakonna(UKIP) liider Nigel Farage teeb aktiivset kampaaniat Euroopa Liidust lahkumiseks.

FOTO: SCANPIX

Võimalust, et Suurbritannia lahkub Euroopa Liidust, ei saa keegi eitada. Juba aastakümneid on prominentsed Briti poliitikud avaldanud Euroopa suhtes halvakspanu ning selle tulemusel on euroskeptitsism juurdunud. 23. juunil toimuval referendumil Euroopa Liidu liikmestaatuse kohta ei pruugi paljud hääletajad liitu jäämise poolt olla, kirjutab Prantsusmaa endine Euroopa asjade minister Noëlle Lenoir.

Noëlle Lenoir. Foto: PS

FOTO: Project Syndicate

Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkumise ehk «Brexiti» on võimalikuks muutnud paljude tegurite ühinemine. Neist kõige peamisem on populism.

Kui Ühendkuningriik ratifitseeris 1992. aastal Maastrichti lepingu, lahkus Briti poliitik Nigel Farage Konservatiivsest parteist ja rajas Iseseisvuspartei (UKIP). Sest ajast peale on ta oma elutöö eesmärgiks seadnud brittide Euroopa Liidust lahkumise, samas kasutab ta täies ulatuses kõiki Euroopa Parlamendi liikmeks olemisest tulenevaid hüvesid ja privileege. Tema natsionalistliku retoorika tõhusus on tõendiks, et Ühendkuningriik ei ole populistliku demagoogia suhtes sugugi immuunne.

Veel üks eurofoobia põhjustaja on asjaolu, et riigi kollases ajakirjanduses, mida loevad miljonid inimesed, on EL saanud kinnisidee. On väga vähe neid, kes teinud euroliiduvastasuse õhutamiseks rohkem kui Austraalia-Ameerika meediamagnaat Rupert Murdoch, kellele kuulub mitu ajalehte ja Ühendkuningriigi olulisim erakanal. Oma raamatus «How Britain Will Leave Europe» (Kuidas Suurbritannia Euroopast lahkub), kirjeldab endine Euroopa minister Denis MacShane, kuidas endine peaminister Tony Blair kaalus euroalaga liitumiseks referendumi läbiviimist ning loobus sellest plaanist kartes, et «Rupert Murdochi kahtlane isik» võib oma meediaimpeeriumi abil selle vastu töötama hakata.

Migratsiooni argument

Lisaks veel, ka Euroopa pöördeline migratsioonikriis ei ole abiks neile, kes püüavad Euroopa Liitu jäämist toetada. Farage on varmas hoiatama, et «meie migratsioonikriis muutub hullemaks,» kui Ühendkuningriik liitu jääb. Ta on väitnud ka, et kui Ühendkuningriik ei «lahku Euroopa Liidust ega haara tagasi kontrolli oma piiride üle,» jäävad britid haavatavaks terrorirünnakutele. (Prantsusmaale oleks Brexiti see osa kasulik, sest ta maadleb praegu piirikontrolliga Calais’is, mis oleks tegelikult Ühendkuningriigi töö.)

Paljud britid on Euroopa suhtes olnud skeptilised juba 1950ndatest aastatest, kui liidu idee alles esmakordselt välja pakuti. Brexiti pooldajad jätavad tähelepanuta aga fakti, et Euroopas on tekkinud tõeliselt vaba turg, mida Ühendkuningriik on alati tahtnud, ning Ühendkuningriik oli ka üks vähestest liikmesriikidest, kes ei piiranud töötajate sisserännet pärast liidu ida poole laienemist 2004. aastal.

Palju sõltub peaministri David Cameroni võimetest veenda valijaid, et Euroopa Liitu jäämine on seda väärt. Läbirääkimistes Euroopa Liidu 27 liikmesriigiga, oli kõige silmapaistvamaks möönduseks, mille ta saavutas, nõusolek piirata ligipääsu sotsiaalhüvedele nende kodanike puhul, kes elavad oma riigist väljaspool. Ta nõustus ka mitteagressiivse leppega eurotsooni kohta, mis lubab austada «mitteosalevate liikmesriikide õigusi ja pädevusi» vastutasuks brittide lubaduse eest mitte olla vastu majandusliku ja rahanduspoliitilise liidu süvenemisele.

Brexiti järgne tulevik on ähmane

Kui hääletajad peaksid otsustama lahkumise kasuks, võib Brexiti tingimustes kokkuleppele jõudmine võtta aastaid. Lahtiseks küsimuseks jääb see, kas Ühendkuningriigile jääb alles juurdepääs Euroopa turule, mis 2014. aastal moodustas 45% riigi ekspordist ja 53% impordist. Kui Briti finantssektori juurdepääs Euroopa Liidule peaks saama piiratud, võib Londoni City positsioon ülemaailmse finantskeskusena nõrgeneda. Euroopa suurima laenuandja HSBC eesistuja Douglas Flint on juba teatanud, et pank jätab endale õiguse «liigutada inimesi Pariisi ja Londoni vahel.»

1946. aasta kuulsas kõnes, mille Winston Churchill pidas Zürichi ülikoolis, rääkis ta vajadusest luua «Euroopa Ühendriigid,» aga seda ilma Ühendkuningriigita. Ta ütles, et «selles vältimatus tegevuses peavad Prantsusmaa ja Saksamaa koos juhtpositsioonile astuma» ning «Suurbritannia, Briti Rahvaste Ühendus, võimas Ameerika [ja Nõukogude Liit] peavad olema uue Euroopa sõbrad ja sponsorid ning toetama selle õigust eksisteerida.»

Tänapäeval seab Ühendkuningriik Euroopa toetamise asemel hoopis ohtu. Sellise tegevusega ohtustab ta ka oma majandust rohkem kui ta Teise maailmasõja lõpust teinud on. Ei Euroopa ega Ühendkuningriik saa endale lubada sellist enesehävituslikku segadust ajal, kui Euroopa mandriosa seisab vastamisi suurimate väljakutsetega, mida selle põlvkonna jooksul nähtud.


Noëlle Lenoir, Prantsusmaa endine Euroopa asjade minister, on Pariisi Hautes Études de Commerce’i Euroopa instituudi president ning Cercle des Européens’i asutaja ja president.

Copyright: Project Syndicate, 2016.

www.project-syndicate.org