Ivo Visak: «okupatsioonide» asendamine «vabamu» mõistega on häirivalt kafkalik

Ivo Visak Foto: Erakogu

Monumentide nime vahetamine on olnud tavaliselt märgiks ideoloogilisest kannapöördest ja «okupatsioonide» asendamine «vabamu» mõistega on selles kontekstis häirivalt kafkalik, kirjutab Eesti Noorteühenduste Liidu juhatuse esimees Ivo Visak.

25. märtsil pidasin Okupatsioonide muuseumis kõne, rääkides mälust ja mäletamisest. Rõhutasin, et mälestuse otsesed kandjad enda mälestustest räägiksid, ükskõik kui valus see neile ka ei ole, põhjusel, et tulevased põlved enda saamisloo suhtes ükskõikseks ei muutuks. Sealsamas, minu järel, pidas kõne ka Leo Õispuu, kes on Eesti Memento Liidu juhatuse esimees.

Saalis oli tunda pinget, sest teemaks tuli Okupatsioonide muuseumi nimevahetus – 2018. aastast alates soovib muuseum kanda nime «Vabamu», mille ühest lähtekohast saan kohati aru – ekspositsiooni laiendamine lubab kaasata suuremat sihtrühma ja see avab võimaluse laiemaks teemaderingiks, laiem teemadering aga tahab laiahaardelisemat nime.

Küll aga läheb nimevahetamine vastuollu mitme tõsiasjaga. Esiteks ei kao «kannatuse narratiiv» paljude eestlaste peast ka pärast seda – on ju selle perioodi ühisnimetajateks vabaduse võtmine ja inimlikkuse minetamine. Suhtumine «Kaua sa selle kannatuse peal liugu lased?» või «Peab vaatama tulevikku» kannatanutele ja nende järeltulijatele lihtsalt ei sobi. Ei sobi ka mulle, sest rääkisin lõpptulemusena ju iseenda kõnes mälestuse tähtsusest otsese kandja vaatevinklist.

Teiseks, Okupatsioonide muuseumist on saanud enda nime tõttu perioodi monument. Monumentide nime vahetamine on olnud tavaliselt märgiks ideoloogilisest kannapöördest ja «okupatsioonide» asendamine «vabamu» mõistega on selles kontekstis häirivalt kafkalik. Kui me ütleme, et must on nüüd valge, sest tegime musta ümber valge ringi, on tegemist ikka valeväitega.

Kolmandaks, Eestis on juba olemas muuseumid, mis käsitlevad meie lugu vabanemiseni välja, uus Eesti Rahva Muuseum võtab selle ilmselt veel mahukamalt käsile. Okupatsioonide muuseum on unikaalne ja tema unikaalsest rollist olen juba kõnelenud.

Kuskil on toimunud suuremat sorti kommunikatsioonipraak ja suures rebrändimistuhinas on unustatud võtta Eesti Memento Liit oma nägemust kajastama. Riiklik muuseum või eraannetusel tegutsev muuseum – muuseum suhestub paratamatult nende inimestega, kelle (aja)maastikul ta tegutseb.

Artikkel peegeldab autori isiklikke seisukohti.