Marleen Allemann

FOTO: Erakogu

Eesti poliitikas on võrdlemisi püsiva toetuse saavutanud sotsiaaldemokraadid ja parteimaastiku konservatiivne nišš on koguni nii ülerahvastatud, et IRLil on oht oma reitinguga kukkuda allapoole valimiskünnist. Mida pole, on aga tõsiseltvõetav liberaalne poliitiline jõud, kirjutab TLÜ riigiteaduste tudeng Marleen Allemann.

Viimastel aastatel on aeg-ajalt meedias kajastust leidnud arvamusavaldused, mille kohaselt Eestis on vajaka ühest tõeliselt liberaalsest erakonnast. Uusi parteisid, kes viimastel valimistel parlamentigi pääsesid, on selle perioodi jooksul küll tekkinud, ent needki pole tulnud selleks, et nimetatud tühimikku täita.

Näib, et oodates liberaalset poliitilist jõudu, ei peeta isegi silmas niivõrd ainuüksi majanduslikku liberaalsust pooldavat erakonda, vaid parteid, mis oleks liberaalne ka oma suhtumises seksuaalvähemustesse, soorollidesse, immigratsiooni ning multikultuursusesse. Arvestades, et Eesti poliitikas on ilmet võtmas uus tuumkonflikt ning liberaalsuse-konservatiivsuse lõhe on saamas peamiseks parteimaastikku kujundavaks jõujooneks, nagu on välja toonud ka politoloog Tõnis Saarts (Sirp, 29.01.16), oleks just praegu uue, liberaalse erakonna tekkeks ja enesepositsioneerimiseks eriti soodne hetk.

Kuhu kadus liberaalne erakond?

Olgugi et Reformierakond määratleb end ise liberaalse parteina, on nad oma olemuselt liberaalsusest eemaldunud nii majanduslikus mõttes kui teisteski valdkondades. Tõsi küll, Reformierakond on alati pooldanud pigem madalaid maksumäärasid, ettevõtluse toetamist ja riigi vähest sekkumist majandusse, ent siiski on viimastel aastatel muututud varasemast sotsiaalsemaks. Kandis ju partei 2015. aasta valimisprogrammgi nime Uus Põhjamaa, rõhutades sotsiaalse turvalisuse ja võrdsete võimaluste olulisust.

Jättes kõrvale majandusliku aspekti, on Reformierakond liberaalsusest kaugenenud teisteski valdkondades, kusjuures võib öelda, et seda eemaldumist on enim tinginud Eesti poliitmaastiku senine olulisim põhikonflikt, mis on erakondi jaganud eeskätt venevastasteks ning veneneutraalseteks. Just selle peamise väärtuslõhe olemasolu tõttu ongi Reformierakond aja jooksul (eriti pärast pronksiööd) muutunud üha rahvuskonservatiivsemaks, kindlustamaks oma positsiooni põhivastanduses Keskerakonnaga ning säilitamaks tuumvalijaid. Nagu pikaajaline võimul püsimine tõestab, on selline strateegia ka toiminud, olgugi et tinginud seejuures partei liberaalsetest juurtest kaugenemise.

Ühtlasi ei julgeta praegugi, kooseluseaduse- või pagulasteemadel oma liberaalset maailmavaadet häälekalt kaitsta, kartes kaotada seniseid toetajaid, kes on küll olnud veneneutraalsed, kuid ei pruugi sugugi nii liberaalsed olla eelnimetatud küsimustes. Niisiis ongi Eesti poliitika senine orienteeritus ümber nn vene küsimuse ja ka poliitiline tellimus tinginud olukorra, kus meie ainus liberaalne erakond on muutunud pigem tsentristlikuks kui mitte öelda (rahvus)konservatiivseks.

Milleks ja kellele liberaalne partei?

Praeguses situatsioonis, kus Eesti poliitikas on kujunemas uus tuumkonflikt avatuse-suletuse lõhe näol ning konservatiivne maailmavaade on parteimaastikul isegi üleesindatud, on liberaalse erakonna teke tasakaalustava osalisena igati teretulnud. Olgugi et Sotsiaaldemokraatlik Erakond on siiani olnud pea ainus jõud, kes on püüdnud nii pagulasküsimuses kui kooseluseaduse teemal häälekalt esindada nn avatuse poolt, ei pruugi nad siiski saavutada kõikide liberaalsete valijate toetust, kuna paljudele ei pruugi sümpatiseerida nende sotsiaalmajanduslik vasakpoolsus.

Avaliku arvamuse uuringud on näidanud, et nii kooseluseaduse kui sõjapõgenike vastuvõtmise osas on positiivsemalt ja sallivamalt meelestatud eeskätt noored, kes ongi sageli liberaalsema maailmavaatega ning pooldavad seejuures ka sotsiaalmajanduslikku parempoolsust. Nii oleksidki just nemad tõenäoliselt kõige potentsiaalsemad uue, täiesti liberaalse erakonna valijad.

Samas suudaks värske, parempoolsete vaadetega ning avatust esindav poliitiline jõud lisaks noortele enda toetajaskonda arvatavasti haarata võrdlemisi suure osa seniseid Reformierakonna nüüdseks ehk juba peenhäälestustest tüdinud valijaid, kes tõelist liberaalsust taga igatsevad. Ühtlasi pole välistatud, et uus tulija suudaks kõnetada ka seni Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda valinud inimesi, kes reaaluses eelistaksid ehk pigem parempoolset, avatud maailmavaadet esindavat parteid, kuid on siiani valinud sotse sobivama alternatiivi puudumisel.

Veelgi enam, liberaalne uus tulija võiks potentsiaalseid hääli saada muuhulgas seniste Vabaerakonna toetajate seast, kes suure protestivaimuga tekkinud parteis ning selle algselt võrdlemisi hästi peidetud konservatiivsuses pettunud on.

Kes võiks tühja niši täita?

Rääkides sellest, kes võiks tühja, liberaalse niši meie poliitikas täita, võib minu hinnangul välja tuua kolm peamist võimalust. Neist esimene ja tõenäoliselt ka kiireim ning valutuim viis liberaalse poliitilise jõu esile kerkimiseks oleks täiesti uue partei teke. Võib uskuda, et inimressurssi sellise erakonna ülesehitamiseks jagub, sest senises poliitikas pettunuid ning värskust ootavaid salliva eluhoiakuga inimesi paistab vähemalt meediapildi põhjal leiduvat.

Teine variant liberaalse erakonna tekkeks oleks Vabaerakonna liikumine konservatiivsest nišist liberaalsesse. Olgugi et esmapilgul ehk veidi üllatav, poleks see võimalus siiski ebareaalne, juhul kui parteis saaks eesotsas Artur Talvikuga domineerivaks pigem protestivaimust kantud kodanikeühiskonnale lähemal seisev tiib, mitte Isamaa 1.0 taustaga poliitikud.

Arvestades, et Vabaerakond on endiselt oma täpset nägu ning maailmavaadet otsimas, ei saa seda varianti seega välistada ning pidades silmas, mida valijad paistsid neist esmalt eeldavat, oleks liberaalsesse nišši liikudes ehk isegi tegu justkui suuremale osale algsetele ootustele vastamisega.

Kolmas võimalus liberaalse erakonna (taas)tekkeks on oma tõenäosuselt ehk kõige ebakindlam ning aeganõudvam, eeldades Edgar Savisaare kadumist Eesti poliitikast või vähemalt Keskerakonna eesotsast. Nimelt tekitaks selline asjade käik tõenäoliselt olukorra, kus kaob ka põline vastandus Kesk- ning Reformierakonna vahel, mistõttu pole viimase jaoks enam sedavõrd oluline ka oma rahvuskonservatiivse joone hoidmine ning avaneb võimalus tagasi pöörduda nii-öelda juurte ehk tõelise liberaalsuse juurde.

Niisiis oleks erakonnamaastiku tasakaalustatuse seisukohalt ning valitsevaid poliitilisi olusid ja uue tuumkonflikti kujunemist silmas pidades igati positiivne, kui meie parteisüsteemi lisanduks veel üks uus, täiesti liberaalne jõud. Potentsiaalseid valijaid peaks jaguma ning arvestades, et liberaalne nišs on hetkel täiesti täitmata, ei tohiks värskel tulijal tekkida ka erilisi raskusi enese poliitpildile mahutamisega. Mitmekesisus toob ju vaid head, sest esindatud saab rohkem erinevaid vaateid.