Andra Siibak

FOTO: Erakogu

Ühiskondlikult oodatakse õpetajatelt pidevalt õpilastele mentoriks ja eeskujuks olemist ning seetõttu ka rangemate eetika- ja moraalistandardite järgimist. Viimase aja elulised kaasused sotsiaalmeedias (nt hiljutine Vinni-Pajusti gümnaasiumi juhtum) sunnivad küsima, kas ja kuidas peaksid õpetajad ja kool reageerima, leides sotsiaalmeediast õpilase postitatud ebasobiva veebisisu, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andra Siibak.

2013. aastal Eesti üldhariduskoolide õpetajatega tehtud fookusgrupiuuringust nähtub, et õpetajatest on sotsiaalmeedia keskkondades saanud nn košmaarsed lugejad, ehk siis sellised sotsiaalmeedia kasutajad, kes jälgivad huviga õpilaste sotsiaalmeedias tehtavaid postitusi, kuid kes oma huvist ja jälgimisest enamjaolt postitajale märku ei anna.

Sotsiaalmeedia vahendusel jõuab õpetajateni aga hulgaliselt sellist informatsiooni, mida neile väljaspool virtuaalkeskkonda tegelikult ei avaldataks. Uuringus osalenud õpetajate arvates jagavad õpilased sotsiaalmeedias liialt sageli sellist sisu, mida õpetajad klassifitseerivad ebasobivaks ja laiema auditooriumi ees jagamiseks ebakohaseks.

Fookusgruppides osalejad leidsid, et seesugune sisujagamine ongi tänapäeva noortele inimestele omane, sest internetis üles kasvanutena on neil keeruline omaks võtta sama privaatsuse käsitlust, mis on omane vanemale põlvkonnale. Ehk teisisõnu tajusid uuringus osalenud õpetajad selgelt, et sotsiaalmeedias suhtlemine on tekitanud uued käitumisnormid, mis süvendavad omakorda digitaalset lõhet õpetajate ja õpilaste suhtluses ning tekitavad probleeme üksteisemõistmises.

Homo sociologicus – mis ühele normikonformsus, see teisele deviantsus

Tänapäeva sotsiaalteooria ühe lähenemise – homo sociologicus'e – kohaselt defineeritakse meie sotsiaalset maailma kui normatiivsete reeglite ja ootuste süsteemi, kus kasutajad/indiviidid alluvad normidele (või siis mitte, põhjustades seeläbi deviantset käitumist). Teisisõnu, sotsiaalne suhtlus ja sotsiaalne elu (ka sotsiaalmeedias) on võimalik vaid siis, kui kaasinimestelt võib oodata teatud viisil käitumist.

Korrektne normijärgne käitumine omandatakse aga eelkõige lapse- ja noorukieas. Suhtlusportaalides suhtlevad noored eelkõige oma eakaaslastega, kelle käitumisest ka eeskuju võetakse. Seega saame küll enamjaolt rääkida normikonformsusest noorte endi hulgas, kuid täiskasvanud võivad noorte postitusi ja kommentaare näha hoopiski vastupidiselt, kõrvalekaldena normist.

Näiteks fookusgrupi uuringus osalenud õpetajate arvates teevad noored sotsiaalmeedias palju selliseid postitusi, mida nemad peavad ebasobivaks. Osa sellistest ebasobivatest postitustest on liialt romantilise alatooniga või selgelt ühele inimesele suunatud, kuid ei nõua enda ebasobivusest hoolimata õpetajate arvates täiskasvanute sekkumist.

Seevastu postituste puhul, mis võivad teha nii postitajale endale kui ka kellelegi teisele kahju, peeti õpetaja sekkumist hädavajalikuks. Selliste postituste hulka liigitasid uuringus osalenud õpetajad näiteks liiga paljastavad fotod ja pidude jäädvustused ehk läbupildid, aga ka solvamise, laimamise ja illegaalsete tegevuste propageerimise.

Ebasobivatele postitustele reageerimiseks kasutasid õpetajad enamjaolt erinevaid meetodeid. Kõige efektiivsemaks ja enamkasutatavaks peeti silmast silma vestlust ebasobivat sisu avaldanud õpilasega, aga ka ühise laiema vestlusringi korraldamist. Lisaks tehti ebasobivat veebisisu märgates õpilastele märkus privaatsõnumi teel, harvemal juhul postitati enda kommentaar ka otse õpilase Facebooki seinale.

Näiteks üks fookusgrupi intervjuus osalenud õpetaja leidis, et endast liialt paljastavaid fotosid postitanud tütarlapsele oleks sobilik korrektsetest kõlblusnormidest märku anda tema seinale rinnahoidjareklaami postitades. Sellist kasvatusmeetodit võib pidada siiski üsna ebaõnnestunud valikuks, mis ilmselgelt eesmärki ei täida.

Nulltolerantsus pole lahendus

Kasvatuslikku eesmärki ei täida kindlasti ka nulltolerantsust propageerivad lahendused, mida rakendati näiteks äsjase Vinni-Pajusti gümnaasiumi juhtumi puhul. Nimetatud kaasuse puhul nägime, et õpilase tehtud ebasobivaks peetud postitusele reageeris kool täie otsustavusega. Tõsi, eks norme jõustatakse ikka sanktsioonidega, aga ikkagi – errare humanum est. Selline hüperaktiivne toimimine võib tuua aga hoopis enam kahju kui kasu.

Loomulikult on oluline, et õpilased (aga ka poliitikud, riigiametnikud ja kõik ülejäänud sotsiaalmeedia kasutajad tervikuna) hakkaksid sotsiaalmeedia postituste tegemisse suhtuma enesekriitilisemalt ning mõistaksid, et nii nagu silmast silma situatsioonis, tuleb ka sotsiaalmeedias enda väljaütlemiste eest vastutada. Sellegipoolest võiks iga karistus olla süüdlast positiivses suunas mõjutav, mitte aga tajutav kättemaksu või ebaratsionaalse kasvatusvahendina. Normiusaldus, muuseas, jääb püsima ka siis, kui igale süüteole ei järgnegi karistust.

Ülereageerimise vältimiseks võiksid Eesti koolid senisest enam hakata mõtlema koolisisese sotsiaalmeediasuhtluse hea tava või netiketi koostamise peale (nii nagu see on käibel paljudes organisatsioonides ja ametkondades).

Selleks, et nii õpetajad kui õpilased oleksid üksteise sotsiaalmeedia käitumistavadest ja -normidest teadlikud ning mõistaksid neid paremini, võiksid õpetajad õpilastega netiketi teemad julgemalt ja tihemini klassiruumis arutluse alla võtta. Kuna paljud noored (aga ka õpetajad ise) ei taju veel suhtlusportaalides valitsevat sotsiaalset konvergentsi, siis võiks ühiste mängureeglite kehtestamine olla mõlema poole jaoks sõbraliku ja usaldusliku läbisaamise aluseks.


Andra Siibak on kaitsnud filosoofiateaduste doktorikraadi meedia ja kommunikatsiooni erialal Tartu ülikoolis ning tegelenud sotsiaalmeediat puudutava temaatika uurimisega enam kui kümme aastat. Praegu töötab Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudis meediauuringute vanemteadurina.