Euroopa välissuhete nõukogu vanemteadur: terroristid ei vaja pagulaskriisi, et plaanida Euroopas rünnakuid

Manuel Lafont Rapnouil, Euroopa välissuhete nõukogu vanemteadur Foto: ECFR

Populism toitub elanikkonna tundest, et võimudel ei ole kontrolli sündmuste üle. Selle vältimiseks tuleb Euroopal paremini rakendada omaenda otsuseid ja olla tulemuslikum, eriti julgeoleku kohalt, leiab Euroopa välissuhete nõukogu vanemteadur Manuel Lafont Rapnouil. 

-Pariisi ja Brüsseli terrorirünnakute järel ei ole Euroopal lahendada mitte üks probleem, vaid vähemalt neli. Esiteks, kuidas reageerida Daeshi suhtes; teiseks, kuidas lahendada sellega seotud turvalisuseprobleem; kolmandaks, mida tähendab see Euroopa projektile; ja neljandaks, kuidas vältida äärmuspopulistide esiletõusu, kes on toimunut oma huvides kasutama hakanud, nagu uudistest näha. Milline neist on kõige tõsisem?

Lühemas perspektiivis on mainitutest kõige tõsisem küsimus, kuidas võidelda Daeshi vastu, sest see on see, mis tingib ka teised. Pikas perspektiivis on kõige tõsisem küsimus see, kuidas hoida alal Euroopa projekt, sest koostöö nende väljakutsetega tegelemiseks on võtmeküsimus. Kõigi nende nelja väljakutse puhul on vaja kasvatada paremat ja tulemuslikumat Euroopa koostööd.

-Mida on Belgial õppida sellest, kuidas Prantsusmaa tegeles probleemiga pärast Pariisi rünnakuid? Kuidas peaks Belgia reageerima (või, ehk isegi olulisem, mitte reageerima)?

Hoolimata mõnest sellekohasest üleolevast kommentaarist pärast 22. märtsi, ei ole Prantsusmaa sellel positsioonil, et õpetada Belgiat. Lisaks on Belgia võimud valinud selgelt Prantsusmaast erineva reageeringu, mis puudutab sõja mainimist või häireolukorda. Aga mõned neist küsimustest, millega Prantsusmaa peab parajasti tegelema, kehtivad ka Belgia kohta: alates vajadusest tegeleda pinna all olevate sotsiaalsete pingetega kuni selleni, kuidas parandada politsei ja kohtu reaktsiooni terrorismiohtudele, ja selle olulisuseni, et Euroopa tasandil terrorismivastane koostöö paraneks. Belgia teeks targasti, kui väldiks kiirete ja löövate lahendustega kiirustamist. Pigem peaks ootama ära uurimise ja võtma aega kaalutletud sammudeks, enne kui teha uusi otsuseid.

-Kui olukorda ära kasutavate äärmuspopulistide tõusu ei saa vältida, mis on halvim võimalik tulemus?

Ma ei arva, et populismi tõusu vastu ei saa midagi teha. Seda esindavate rühmituste vastu saab võidelda sellega, et esitada väljakutseid nende lihtsustatud retoorikale, ja sellega, et näidata tulemusi. Kõige halvem stsenaarium oleks ilmselt see, kui Euroopa hakkaks paistma kohustusena, selle asemel et olla väärtus. Selle vältimiseks tuleb Euroopal paremini rakendada omaenda otsuseid ja olla tulemuslikum, eriti julgeoleku kohalt: piirikontroll, luureandmete jagamine, politsei koostöö, juriidiline koostöö etc. Populism toitub elanikkonna tundest, et võimudel ei ole kontrolli sündmuste üle. Sellega tuleb tegeleda esmajärjekorras. 

-Avaliku arvamuse jaoks on terrorismirünnakud mingil põhjusel seotud pagulaskriisiga, ehkki pagulastel ei ole terrorismiga tavaliselt mingit pistmist. Kuidas seda seletada?

Pagulastel ja terroristidel ei ole seost. Enamik neist, kes olid seotud Brüsseli ja Pariisi rünnakutega, olid sündinud Euroopas ja neil oli Euroopa kodakondsus. Jaanuaris 2015, kui Pariisi rünnati, ei olnud pagulaskriis veel puhkenud. Terroristid ei vaja pagulaskriisi, et naasta Euroopasse ja plaanida rünnakuid. Aga ei saa eitada, et terroristid on kasutanud pagulaskriisi võimalusena (taas)siseneda pärast viibimist Süürias Euroopa territooriumile. See kriis on toonud taas päevakorda piirikontrolli efektiivsuse küsimuse. Nii pagulased kui ka terrorismioht on pärit peamiselt Süüriast ja inimesed leiavad nende vahel olevat seose. Seda arvestades on mõistlik lahendus, mis tegeleb humanitaarvajadustega, võttes vastu põgenikke, aga mis teeb seda organiseeritult, nii et see tagaks meie turvalisuse, ja mis tegeleks kriisi põhjustega Süürias. On oluline, et me saame sellise lahenduseni jõuda vaid siis, kui teeme rohkem koostööd kui praegu, mitte vähem.

-Terroristid on sageli kasvanud üles Euroopas, saanud euroopaliku hariduse, demokraatia, liberaalsus, inimõigused on olnud osa nende kasvatusest. Kuidas seletada, et nende väärtuste hülgamine on nii kerge?

Prantsusmaal käib parajasti huvitav debatt selle teema üle. Mõned eksperdid rõhutavad, et see, mida näeme, on rohkem radikaalsuse islamisatsioon kui islami radikaliseerumine, ja viitavad näiteks džihadistide arvu kasvule viimasel ajal. Teised, vastupidi, ei keskendu mitte islamile kui sellisele, vaid salafistlikule ideoloogiale kui vägivalla õhutajale. Kolmandad toovad välja rahvusvahelise keskkonna, olukorra araabia- ja moslemimaailmas, ja meie vastaka ajaloo suhetes nende piirkondadega. Mulle näib, et kõigi kolme tähelepanekutes on midagi olulist, sest nad keskenduvad selle fenomeni eri osadele: nõudluse pool, pakkumise pool ja soodus keskkond. Aga veel enam tasub meeles pidada, et selline vägivald on mitmetahulisem, kui võib arvata, ja see ei puuduta üksnes mõnda konkreetset kogukonda. Valge rassi üleolek, regionaalne separatism, vasakradikalism, ksenofoobne natsionalism või sektantlus on toitnud ja toidab mõnikord siiani vägivalda Euroopas.

Mida saab EL teha Süürias ja Liibüas probleemi lahendamiseks?

Nii Süürias kui ka Liibüas tuleb keskenduda poliitilise konflikti lahendamisele, mis on kriisi põhjuseks, ja mitte üksnes terrorismigruppidega võitlemisele. Sõjalised aktsioonid võivad olla vajalikud, kuid need ei too meile jätkusuutlikku lahendust. Süürias võime saavutada territoriaalse võidu Daeshi üle, kuid see ei vähenda radikaliseerumist, mida sel on läinud korda tekitada. Nii Süürias kui ka Liibüas on käimas ÜRO veetavad protsessid selliste poliitiliste lahenduste leidmiseks. See peaks olema ELi diplomaatilise tegutsemise peamine suund.

-Pärast Pariisi rünnakuid kasutas Prantsusmaa Lissaboni leppe artiklit 42.7. Kas Belgia peaks tegema sama?

Artikkel 42.7 oli instrumentaalne vastus Prantsusmaa spetsiifilistele vajadustele. Prantsusmaa sõjalised jõud olid aastaid tegutsenud väljaspool Prantsusmaad, võitlemas terrorismirühmitustega ja muudel missioonidel. Prantsusmaa seisis silmitsi ohuga pingutada rohkem, kui jaksab, ja oli vaja, et seda koormat saaks jagada. Belgia vastas sellele, saates väejõude Lähis-Idasse terrorismigruppide vastu võitlema. Kuid see ei tähendanud, et Euroopa pani seljad kokku, et toetada Prantsusmaad, see oli pigem Euroopa organiseerumine, et kaitsta oma ühiseid huve ja tagada oma turvalisust. Kui Brüssel tahaks kutsuda Euroopat üles solidaarsusele ja toetusele, peaks ta ehk tuginema teistele liiduleppe punktidele, näiteks artikkel 222-le, mida tuntakse ka kui Euroopa solidaarsusklauslit.