/nginx/o/2016/01/19/4887293t1h0ae1.jpg)
«Tahtsime parimat, aga välja tuli nagu tavaliselt,» ütles Venemaa peaminister Viktor Tšernomõrdin ühel 1993. aasta pressikonverentsil kommentaariks äsja riigis ellu viidud rahareformile, mis nii korralduse kui tulemuse poolest mõlemat jalga lonkas.
Rannar Raba: nagu tavaliselt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sealt peale tavatsetakse toda aforismi tarvitada ennekõike hukkaläinud ühiskondlike asjaajamiste puhul. Enamasti siis, kui mõni hea idee läbimõtlemata poliitika, laiskuse, rumaluse või liigse bürokraatia tõttu vastu taevast lendab.
Teisalt pole keegi meist ka isiklikes väikestes elulistes situatsioonides selliste juhtumite eest kaitstud. Minuga juhtus nõnda läinud laupäeval, kui silmasin tütre hädakisa peale koduaknast pilku välja heites naabri aias kõnniteel röövlindu – nähtavasti viud –, kes oli meie eramukvartalis teri nokkimas käima harjunud tuvidest ühe küüniste vahele haaranud ning tuuseldas teda, nii et sulgi lendas.
Mida teeb tänapäeva inimene linnas sellist tavapäratut olukorda märgates? Loomulikult haarab fotokaamera.
Nii olin minagi pikemalt mõtlemata juba mõni sekund hiljem särgiväel õues ning hiilisin parema jäädvustuse saamiseks heki varjust stseenile lähemale. Nagu arvata võis, oligi vaid aja küsimus, et seni iseteadlikult saaki nottinud röövlind mind märkaks ning omakorda ohvriks langemist peljates minema püüaks lennata. Esmalt üritas ta seda teha koos saagiga. Et aga linnainimeste lahke käe läbi end rasvaseks nuumanud tuvil oli selleks hetkeks vastu rabelemiseks veel mingil määral elujõudu, pidi viu sedapuhku noka puhtaks pühkima ja pettunult üle kuurikatuse oma teed liuglema. Obadusest uimane tuvi vaarus mööda maad terrassi varju toibuma.
Tundsin rahulolu. Olingi saanud hea pildi. Ühtlasi arvasin end olevat konflikti nõrgema poole halvimast päästnud.
Veidi hiljem saabus mõtlemise koht. Nimelt selgus paari tunni pärast, et vigastatud tuvil pole siiski õhkutõusmiseks rammu ning ta jääbki lumevaalude vahele komberdama. Nukralt ja abitult.
Vaevlesin ühtäkki dilemmas, kuidas arutult loodusseadustesse sekkumisega tekitatud uus probleem lahendada. Jätnuks ma õue tormamata, saanuks viu oma loomuomasel kombel kõhu täis ja asi olnuks lõpetatud. Aga kuidas toimida nüüd? Kas teha nägu, justkui pole minul selles kurbmängus enam rolli? Või võtta ikkagi vastutus ja kuidagi ise linnu piinad lõpetada?
Ma ei suutnud kumbagi. Piltlikult öeldes surusin hambad risti ja silmad kinni ning jätsin tuvi õhtupimeduses kasvanud külmakraadide kätte hinge vaakuma. Veidral kombel ei mõistnud ma enam teha muud kui Venemaa omaaegse peaministri lausest lohutust otsida ja vargsi loota, et aeda satub luusima mõni tiigrisüdamega kass, kes sulise hädalise peal metsikuid instinkte käiku lastes loole punkti paneb. Fotoaparaat oli nüüd mõistagi viimane asi, mida tahtsin käeulatuses hoida.
Hommikuks oli tuvi kadunud. Minu süda tilkus aga endiselt verd. Agarus oli osutunud ogaruseks ja üks tühine tuvi ei tundunudki enam tühine. Oli nüüd seda tarvis!?