Erik Ehasoo

FOTO: SCANPIX

Praegune pensionisüsteem tuleks kaotada ja tugevdada ülejäänud sotsiaalsüsteemi, kirjutab Erik Ehasoo, noorte visioonifoorumi «Eesti tegijad 2018» korraldaja.

Minu jaoks on mõistetamatu, miks peaks riik hakkama mulle mingil suvalisel eluperioodil maksma pensioni vihjamaks, et surm on lähedal ja nüüd võib puhata. Ma ei leia, et 65-aastane on kuidagi privilegeeritum puhkama kui 35- või 25-aastane.

Ma ei oota, et riik hakkaks mulle mingil suvalisel hetkel raha maksma. Ma ootan, et kui minuga midagi juhtuma peaks, oleks riik minu jaoks olemas ning tagaks mulle elukvaliteedi, mis mul enne oli. Praegu ei suuda riik seda aga teha. Kui minuga midagi juhtuks, peaks ma ilmselt Soome või Rootsi kolima, et saada häid sotsiaalseid tagatisi. Siiski ei tohi me Põhjamaid oma eeskujuks võtta, kuna sotsialistlik kapitalism on see, mis saab nendele riikidele saatuslikuks. Olen liigagi palju näinud sealseid eakaaslasi, kes söövad mitu korda päevas antidepressante, «naudivad» oma mugavat elu ja ei tule selle pealegi, et võiks tegeleda näiteks ettevõtlusega, sest ettevõttega alustamine nendes riikides on igale ratsionaalselt mõtlevale inimesele ju täiesti mõttetu.

Seega küsimus on selles, kuidas parandada sotsiaalsüsteemi, tõstmata makse ning arvestades asjaolu, et meie ühiskond on vananev ja keskmine eluiga pidevalt tõuseb.

Mõttemalli muutus

Ma usun, et üks kõige tähtsamaid tulemeid praeguse pensioniea vanusepiiri kaotamisel oleks mõttemalli muutumine. Inimesed on harjunud mõttega, et nad teevad rasket tööd kuni pensionini ja siis hakkavad puhkama, sest riik lubab seda ja maksab veel pealegi. Kui selline mõte elimineeritakse, tekib kaks võimalust – kas ma töötan kuni surmani või võtan vabaduse igal ajahetkel puhata, ning kui ma ka teen tööd, siis teen tööd, mis mulle meeldib.

Usun, et minu generatsioon mõtleb järjest enam viimasena kirjeldatud viisil ja see on meile juba omane. Seda tõestab ka asjaolu, et ühes ettevõttes keskmiselt töötamise aeg väheneb kiiresti ja raske on leida noort inimest, kes oleks valmis ühte organisatsiooni panustama paarkümmend aastat.

Minu generatsioon on nõudlikum, kui ükski teine varem on olnud. Meil on ees sadu võimalusi ja pakkumisi üle terve maailma. Esimest korda peavad ettevõtted arvestama meie tujudega ja kui meil tekib tuju jätta vahele üks järjekordne Eesti sügis, ei suuda meid peatada mitte ükski ülemus. Just seetõttu ei suuda keegi meid lummata kahekümneaastase karjääriplaaniga. Me oleme juba ise tulevikku sisse arvestanud oma tujud – näiteks tuju minna suvalisel eluhetkel aastaks või kaheks minipensionile Lõuna-Aafrika vabariiki.

Minu generatsioon võtab pensioni välja juba noorena, samal ajal teeme vaid tööd, mis meile meeldib, sest miks peaks me tegema midagi, mis meile ei istu, kui meil on üle maailma sadu ja tuhandeid teisi pakkumisi.

Samamoodi oleme arvestanud, et teeme meile sobivat tööd ka pensionieas, sest kui teha midagi, mis motiveerib, siis on töö tegemine iseenesest juba nauding ja toob rahulolu. Sellise elustiili juures jääb täielikult arusaamatuks pensioni mõte – ühel hetkel hakkab riik meile maksma selle eest, et me igavleksime ja ei teeks enam seda, mis meile meeldib, elades nooremate maksumaksjate rahakoti peal.

Sotsiaalsüsteemi muutus

Praeguse pensionisüsteemi kaotamine peaks tähendama ülejäänud sotsiaalsüsteemi tugevdamist. Seega oleks pensioni asemel kindel töövõimetusmaks, ehk kui inimene mingil hetkel (kas siis vaimsetel või füüsilistel põhjustel) ei ole võimeline enam tööd tegema, hakkaks ta saama stabiilset töövõimetusmaksu ehk pensioni.

Tänapäeval on järjest raskem ennustada, millal kaotavad inimesed oma töövõime – mõni kaotab selge mõistuse juba kolmekümnendates, samal ajal kui teised võivad hea tervise juures vabalt 90ni elada. Ka tervishoiusüsteem aitab sellele järjest enam kaasa ja keskmine eluiga üleüldse kasvab ka Eestis jõuliselt. Kui mina saan 65-aastaseks, on keskmine eluiga üle saja aasta. Praegune süsteem ütleks, et ma peaks siis 35 aastat puhkama ja ootama pikisilmi surma. Kusjuures elu nautimiseks mul siis enam nii palju energiat ei ole kui praegu.

Poliitiliselt raske otsus

Liigagi palju olen ma kuulnud vanemate generatsioonide esindajatelt, et pensioni vanusepiiri kaotamine on võimatu, kuna poliitikud ei riski iial sellise otsusega, et see oleks poliitiline suitsiid. Samas mõistab aga iga vähegi mõtlev inimene, et senise süsteemi jätkamine oleks kogu ­riigi jaoks pikemas perspektiivis suitsiid. Jah, me kõik oleme näinud, kuidas pensioniea tõstmisega paari aasta võrra tulid Prantsusmaa noored tänavatele ja lõhkusid maju ning autosid.

Pensioniea vanusepiiri tõstmist aga pooldavad isegi praegused poliitikud ja arvamusliidrid, kuid siinkohal võiks arvestada, et tegelikult on raske otsus niikuinii raske otsus. Ja päeva lõpuks ei ole enam oluline, kas pensioniiga tõstetakse üks aasta, kaks aastat või muudetakse süsteem üldse ära. Sest kui me tõstame seda aasta või kahe võrra, siis on see ülimalt raske otsus, mida tuleb tegelikult hakata kordama iga mõne aasta tagant. Iga mõne aasta tagant peab mõni erakond jälle «poliitilise suitsiidi» korraldama.

Euro tulek tõestab hästi, et kui eesti inimesed alguses ka on skeptilised, siis hiljem nad harjuvad ja näevad ka otsuse positiivseid külgi. Meie valitsus on viimasel ajal üsna stabiilne olnud ja pole vahetunud iga väiksema kriisi pärast. Usun, seda tuleks ära kasutada, et teha üks poliitiliselt raske otsus, mis juba mõne aasta pärast end tõestaks.

Tõestaks end sellepärast, et olles sisuliselt esimene riik Euroopas, kes nii julge otsuse vastu võtab, vaataksid teised riigid meie suunas suure austusega. Ehk kokkuvõttes kinnitaksime me julge ja eduka riigi mainet, saaksime väga tugeva sotsiaalsüsteemi ja säilitaksime oma hea ettevõtluskeskkonna.

Riik kulutab igal aastal miljoneid kroone inimeste peale, kes võiks selle asemel raha sisse tuua. Samal ajal vajaks suuri investeeringuid sotsiaalsüsteem ja töötute ümberkoolitamine. Pension on kõigi Euroopa riikide jaoks kui sangpomm riigi jala küljes, mis tõmbab neid aina sügavamale võlgadesse.

Kõik arukamad majandusteadlased ja ehk ka poliitikud tegelikult mõistavad, et pensionisüsteemiga tuleb ette võtta radikaalseid muudatusi, ning kui mõelda kaugemale tulevikku, on lihtsalt täiesti võimatu, et selline süsteem saaks jätkuda. Seega edumaa saavad need riigid, kes suudavad esimesena julgeid samme astuda – kes seda ei suuda, kaotavad oma konkurentsivõime ning liiguvad aeglase suitsiidi poole.