Kai Kaarelson: Autorollo ja ajakirjanduse vastutus

Kai Kaarelson Foto: Erakogu

Kai Kaarelson kirjutab, et Autorollo kaasuse avalik käsitlus ajendas teda arutlema ajakirjandusliku vastutuse üle.

17.03.2016 Postimehes avaldatud artikli «Ilusaks joonistatud laen poliitiku isa ärisse» lõppu lisab autor Risto Berendson: «Artikkel ei mõjuta märtsi lõpus Autorollo tsiviilvaidluses tehtavat riigikohtu otsust, sest riigikohtu senise praktika järgi võib öelda, et otsus on tänaseks tehtud.»*

Kas selle lausega on miskit valesti? Ehk kõlaks kohtusüsteemi suhtes pisut lugupidavamalt: «Artikkel ei mõjuta tehtavat otsust, sest kohus on oma otsustes sõltumatu.» Samas julgeksin väita, et tegu on selle artikli kõige olulisema lausega. Autor juhib (ilmselt tahtmatult) tähelepanu olulisele asjale. Ajakirjanduses on Autorollo kohta meetrite viisi materjali, kuivõrd tegu on juhtumiga, millega kaasneb «kõrgendatud avalik huvi». Kuidas avalikku huvi defineerida, kuidas see tekib? Paratamatult on ajakirjandusel siin suur roll ning seega ka vastutus. (Lugemissoovitus: Eero Epner: «Avalikkuse hävitamine»)

Kolmapäeval (23.03) sündima pidanud riigikohtu otsus lükati edasi. Kohtul oli vaja rohkem aega. Milleks täpselt, me ei tea. Otsust oodatakse aga huviga, muuhulgas, kuivõrd tegu on pretsedendiga meie majandusõiguse ajaloos. «.. küsimus on, kas ettevõtja või juhi eksimuste eest saab edaspidigi nuhelda ta pereliikmeid,» kirjutab EBSi õiguse ja avaliku halduse õppetooli dotsent Urmas Arumäe 15.12.2015 Postimehes.

Ühiskondlik omakohus ilmselt ei lõppe

Kirjutama ajendab siinkohal aga asjaolu, et ühiskondliku omakohtu protsess ilmselt 22.04 riigikohtu otsusega ei lõpe. Berendsoni artikkel illustreerib suurepäraselt seda, mis Autorollo kaasuse ümber kolme aasta jooksul ajaleheveergudel toimunud on. Võetud on üks detail - viide kinnisturaamatu andmetele pangalaenu taotluses, kus sulgudes on viidatud, et riigikogu liige Keit Pentus on Väino Pentuse sugulane, millest on tuletatud automaatne järeldus, et Rosimannused on üritanud panga laenuandmise otsust mõjutada. Keit Pentus-Rosimannuse Postimees online’s samal päeval avaldatud kommentaar indikeerib, et avalduses sulgudes olev on tekkinud sinna tema teadmata ning soovib pangalt selgitust.

Lisaks kirjutab Berendson: «Asjalood muutusid, kui pangale avaldas e-kirjas oma pettumust Väino Pentuse väimees, mõjukas Reformierakonna poliitik Rain Rosimannus. Postimehel ei ole ülevaadet asjaosaliste kulisside tagusest suhtlusest, kuid Swedbanki otsus muutus just pärast Rosimannuse pöördumist,» kirjutab Berendson. Kui ei ole tõendeid ega ülevaadet, kas ei oleks tarvilik neid hankida, enne kui kirjutada?

On olemas ajakirjanduslik žanr nimega Gonzo journalism. Selle looja USA ajakirjanik Hunter Thompson avastas 1970-ndatel, et väga hästi müüb ilukirjanduslik ulmeajakirjandus, mille kohta mitte keegi ei eeldagi, et sel oleks mingi seos reaalsusega. Demokraatlikule ühiskonnale omane vaba, uuriv ajakirjandus, mille üheks funktsiooniks on kujundada avalikku huvi ja arvamust ei saa aga paraku olla ainult oletustel põhinev ega ühekülgne.

Kui lugu kirjutama asudes on jäetud «üle kuulamata» peaosalised või kui tõendeid ei ole, on ainult mingid kõhklused ja kahtlused, siis millest see lugu üldse räägib? Tänases maailmas tekib paratamatult paralleel pigem propagandaga, mille eesmärk ei ole valgustada tõde, vaid lasta asjadel paista teatud valguses.

Võimu vaadatakse kui alati halba

Mida siis antud juhul propageeritakse? Kas seda, et poliitikud on pahad? Tegelikult erinevate arvamusavalduste ja mõttevahetuste jälgimine meie avalikus ruumis viib nii mõnigi kord mõttele, et meie väiksele paljukannatanud rahvale, kes on elanud orjapõlves 700 aastat, tähendab võim jätkuvalt kubjast ja mõisnikku. Võim on paha. Isegi kui ta on tekkinud demokraatlike valimiste teel, jääb ikkagi mingi kahtluseuss, et võimu omavad inimesed muutuvad hoobilt ebamoraalseteks (või on seda nagunii juba algusest peale). Võimule tuleb seega vastanduda. 

Kas ja kuidas sellistes tingimustes meie oma riigi olemasolu üldse võimalik peaks olema, on hea küsimus. Kes on need inimesed, kes tulevikus poliitikasse üldse minna julgevad? Kas on täiesti välistatud võimalus, et meie hulgas elavad ja töötavad ka inimesed, kelle ainsaks reaalseks sooviks on oma riigi heaks midagi ära teha? Kust tuleb Eesti «võimsaima poliitperekonna» võim, miks seda teistel siis ei ole? Väidaksin, et reaalne võim/mõjujõud, mitte ainult poliitikas, tekib nende inimeste kätte, kelle jaoks võim kui selline ei ole eesmärk; kellel on lihtsalt isetu eesmärk midagi ära teha mingi suurema eesmärgi nimel ning ka võimekus selleks.

Mõned meie ajakirjanikud on kulutanud ära hunniku tindipotsikuid valgustamaks erinevaid «hämaraid» asjaolusid Autorollo kaasuse juures, mis on tõstatatud ja kirjutatud sama ühekülgselt, nagu eelpool viidatud artikkel. «Süüdistatavad» ise jagasid infot algul pigem tagasihoidlikult, et mitte käia kohut ajakirjanduse vahendusel. Hääles on olnud vaid isehakanud prokurörid. Mõlema poole argumentidesse võrdse kriitikameelega suhtuvat objektiivset avalikku käsitlust sel teemal leida ei ole võimalik. Kuivõrd tegu on «juba selgelt süüdiolevate isikutega», on ju väga ok lisaks otsida süüd ka kõikidest nende muudest asjatoimetustest. 

Meie avalik ruum kipub üha järjepidevamalt edastama sõnumit: «Igaühel on õigus ja kohustus kritiseerida. Kui plekki näed, viruta nokaga!» Sõna jõud on potentsiaalselt nii loov kui ka lõhkuv. Õigesti suunatud ja doseeritud kriitika on kahtlemata ainuvõimalik ja vajalik. Kriitika, mis põhineb liiga vähesel infol, eelhoiakutel või vähesel analüüsil, omab aga tugevat lõhkuvat potentsiaali. Selline «vabadus» peaks kaasa tooma vastutuse.

Täpselt ei tea, aga...

Läheks sammukese isegi veelgi kaugemale ja ütleks, et samasugune jõud on teinekord ka mõtlemata jäänud mõttel ja ütlemata jäänud sõnal. Teiste ütlejate pealiskaudsusega, tahtmatusega mõista ja lineaarsete seletustega süvenemata kaasa minemine toob kaasa samasuguse vastutuse. Kollektiivsest isemõtlematust kaasaütlusest kipub kujunema ühiskondlik omakohus, mis on teinekord ka ametlikust kohtuvõimust tugevam (Loe ka Diplomaatiast). Kui küsida, mida inimesed Rosimannuste osalusest Autorollo kaasuses teavad või arvavad, ütleb enamik: «ega täpselt ju ei tea, aga eks seal mingi «kala» ikka oli, päris puhtad nad ei ole».

Kust selline hoiak tuleb? Miks on need inimesed süüdi tunnistatud ammu enne kohtuprotsessi lõppu? On’s 22.04 sündival kohtuotsusel üldse enam mingit tähtsust? Ka Arumäe tõdeb: «Tuleb lõpetuseks ka osutada meedia järjekordsele rollile konkreetses kaasuses. Kuna mängus olid ja on tuntud ja mõjukad isikud, siis on meedia teravdatud huvi mõneti ju mõistetav/../, aga järjest rohkem tõusetub ühiskonnas küsimus, kas üldse tasubki kohtusse minna, kui meedia kaudu on võimalik asju «korraldada»? Midagi on sellel pildil valesti!»

Eraldi küsimus on, kust ja miks tekkisid Postimehe loo autori kätte paberid, mida selles kohtuprotsessis keegi varem näinud poldud, loetud päevad enne kohtuotsuse väljakuulutamist. Oli selles ajastuses midagi juhuslikku?

Omakohus ei peatu, kui me ise seda ei peata. Me kõik – lugejad, kirjutajad saame teha ainult iseenda poolt kõik, et miski siin ühiskonnas muutuks. Aga teinekord ongi just see näiliselt väike panus täiesti piisav.

*Artikli eesmärk on mõjutada ühiskondlikku arvamust, et lõpeks ajakirjanduslik omakohus.

Kai Kaarelson töötab Vabariigi Presidendi kantselei välisosakonna juhatajana. Artikkel peegeldab autori isiklikke seisukohti.