Tintini valu

Tintin Foto: Andrus Peegel

Koos Belgia lipuvärvide ja keskmist sõrme näitava Belgia rahvustoidu – friikartulitega – on üks lõppeva nädala kurbuse sümbolpilte ka koomiksitegelane Tintin, silmas suur pisar ja käes värske ajaleht, mille kaanel pealkiri «Plahvatused Brüsselis», jutumullis aga sõnad «Mu jumal!».

Arvestades, et Tintini kaks põhilist koomiksiametit olid reporter ja detektiiv, võinuks ta juhtunusse suhtuda ehk pisut külmema kõhuga. Mõeldes aga sellele, mil määral maailm tema ümber on muutunud, pole miskit imestada. See Brüssel, kuhu vähemalt algse narratiivi järgi blond ja konservatiivne Tintin aastal 1929 saabus, oli sootuks teistsugune.

Maelbeek tähistas siis ennekõike läbi Belgia kuningriigi pealinna voolavat oja. Samanimelise metroojaama avamiseni oli jäänud veel 40 aastat. Schaerbeekis elasid kenad, jõukad inimesed, mitte seltskond, kes hoiab kodus pommimaterjali ja terroriorganisatsiooni lippu. Päris ekstremismivaba keskkond polnud see aga toonagi: aastal 1932 kolis Schaerbeeki Tintini looja Hergé, kelle vastne kaasa Germaine Kieckens oli fašistide toetaja. Molenbeeki linnaosa hakkas eriti kiiresti alla käima just ajal, kui Tintin ilmavalgust nägi, esialgu sattusid sealse lumpeni hulka lihtsalt pigem põlisbelglased.

Võib-olla ei arvanud ka toona kaduva tööstuse tõttu raskustesse sattunud Molenbeeki elanikud just palju jõukamast keskklassist, kellesarnaseid Tintin tegelikult esindas. Tänapäevaste uudiste valguses peaks ilmakuulus koomiksikangelane osa sealse seltskonna jaoks olema sama hästi kui vaenlase arhetüüp, teistele aga koondportree valgest belglasest, kes lihtsalt ei hooli immigrantide närusest elust.

Oma rahvaarvu kohta on Belgia islamistide ridadesse panustanud rohkemate võitlejatega kui ükski teine Euroopa Liidu riik. Arvestatav osa neist on omakorda sündinud ja kasvanud Molenbeeki tänavail, teise, kolmanda, ehk isegi neljanda põlve immigrantidena. Tüüpilisel juhul on nad kõigepealt leevendanud oma lootusetusetunnet lihtsalt pätielu elades ning seejärel – tihti vangla «viljastavas» keskkonnas – islamismist uue elusihi leidnuna.

Nagu üks molenbeeklane hiljuti BBC-le seletas, on nende frustratsiooni põhjuseks tihti see, et nad on Belgia jaoks liiga marokolased, Marokos aga liialt belglased. Mis siis, et nende esimesed põlvkonnad saabusid pigem oodatuna ja kutsutuna – neid tervitas tööjõunäljas riik, kes ühel hetkel aga lihtsalt ei osanud tekkinud uue kogukonnaga midagi peale hakata.

Põhjust riigis pettunud olla paistab jaguvat ka Tintinile ja teistele. Näiteks on selgunud, et Brüsseli naabruses asuva Mecheleni politsei sõna otseses mõttes unustas kolleegidele edasi öelda info, mis võinuks viia varem Salah Abdeslami tabamiseni. Kui Türgi võimud mullu suvel sellenädalase lennujaama pommimehe Ibrahim El Bakraoui tagasi Euroopasse kupatasid, hoiatusega, et tegu on ohtliku mässulisega, käsitlesid Belgia korrakaitsjad teda edasi kui tavalist pätti.

Ka on Belgia võimud nüüd tunnistanud, et kuigi sellenädalane metroopommimees Khalid El Bakraoui oli juba varem teada kui isik, kes üüris korterit, kus kavandati Pariisi rünnakuid, mõistsid nad tema ohtlikkust alles nüüd, viimastel nädalatel.

Kõige tipuks väidetakse, et Belgia korrakaitsjad alustasid Abdeslami küsitlemist täiesti valest otsast. Nad rääkisid vasttabatud Abdeslamiga sel teisipäeval Brugge vanglas vaid tund aega enne seda, kui Brüsselis kõmatasid paugud. Ning tegid seal ühe saatusliku vea: alustasid sissejuhatuseks kronoloogiliselt mullu novembris korraldatud Pariisi rünnakuist, selle asemel et pärida, mis tema jõugul neil päevil ka käsil on.