Mihkel Mutt: uskuda kapot või mitte uskuda

Mihkel Mutt Foto: Pm

Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et Savisaare rahaskandaali kõige tähtsam küsimus on kapo usaldusväärsus. Poliitikute puhul ei kehti alati süütuse presumptsioon.
 

Mürsk tulistati välja, aga see ei plahvatanud, jäi visisema. Üsna pea oli näha, et midagi kapitaalset ei järgne. Edgar Savisaare fenomen lihtsalt teravustus, fokuseerus. Eelolevate valimiste tulemused on endiselt ette teada. Lugu muutus kiiresti meelelahutuslikuks, kõikide draama elementidega (maffialikud autosse viimised, väriseva häälega daamid telestuudios jne).

Siiski pakub toimunu tõsisemat arutlusainet. Draamas oli kaks vaatust või liini. Esimene on kirikule raha küsimine. Et samasugust asja võib ka tulevikus ette tulla, siis peab kordama, et säärasel kujul on see taunitav. On vaks vahet, kas n-ö rahuldatakse kellegi usulisi tundeid või «kositakse» vahetult enne valimisi suurt valijagruppi võõrriigi rahaga.

Meil on kõlanud hääli, et kui «läänest võib võtta, miks siis idast ei või?». See on kas lapsik või teadlik kõige suhteliseks kuulutamine. Asi pole ilmakaartes, vaid annetuse eesmärgis ja vastutasus. Näiteks George Sorose raha eesmärk oli arendada Eesti demokraatlikke institutsioone, mis on midagi hoopis muud.

Teises vaatuses, võimalikus raha küsimises otse erakonnale, on paar «uskumise kohta». Me peaksime uskuma kapo andmeid, teiseks peaksime uskuma valitsuse julgeolekukomisjoni, kellele «avaldati rohkem» kui meile. Teisiti ei ole võimalik, sest vastavate andmete ulatuslikumat avalikustamist tahta ei ole siiski arupärane. Isegi see pressis ilmunud tekst oli juba küllalt tavatu. Kõige tähtsam asi kogu selles saagas ongi kapo usaldusväärsus. Kas meie salapolitsei võib täita poliitilist tellimust?

Meil on juba tõstatatud küsimus, keda üldse ja kui suures ulatuses kapo tohib jälgida ja kas kapo ei ole käesoleval juhul üle piiri läinud. Ahto Lobjakas arutleb oma loos «Saatana advokaat» (PM 23.12) selle üle, et kapo kompetentsi ei kuulu «erakondade rahastamise seaduse jõustamine»: «Kui annetusi siduda luuretegevusega, siis peaks kahtluse all olema kõik parteid, kes rahastamise seaduselt hambad tõmbasid.» Veel loeme sealt: «Kui jälgimise ajendiks oli kahtlustus, et teda (Savisaart – M. M.) värvatakse agendiks, peaks see laienema kõigile Venemaal käivatele poliitikutele.»

Lobjakas hoiatab: meie suhtumine Venesse on emotsionaalselt mõistetav, aga «see ei tohi saada ettekäändeks kodanike põhivabaduste piiramisele lihtsalt igaks juhuks, ükskõik kui veenvad oleksid tulemused praktikas. Põhiseaduslik kord, mida tuleb kaitsta, on meil endiselt demokraatlik õigusriik».

Söandaksin («jumala advokaadina») vastu väita, et kapo ei saa teha nägu, et ta on lollim kui keskmine kodanik ega tea, kes on kes ja mis on mis. Keskerakonna, Kremli võimu, siinse vene elanikkonna ja Moskva patriarhaadi vahel eksisteerivad sidemed, mille tiheduse kohta räägitakse võib-olla kollijutte, aga nendesarnaseid ei ole Eestis ja meie lähiümbruses siiski kellelgi teisel. (Kui oletame, et näiteks Rootsist tuleks raha meie sotsidele, siis ei kõigutaks see ometi märkimisväärselt meie riigilaevukest.) Ei saa ega ole mõtet luurata võrdselt kõiki, eelkõige luuratakse ikka seal, kus midagi kahtlustatakse.

Kapo asi on kaitsta riiki kõige laiemas tähenduses. Selles suhtes tuleks täpsustada Savisaare asendit meie poliitmaastikul.

Lobjakas nimetab teda meie ainsaks tõeliseks opositsiooniks. See on nii ja ei ole ka. Opositsioon mängib reeglina sama mängu, mida valitsus, ja on ideaaljuhul koguni konstruktiivne. Savisaar näikse end asetavat aga väljapoole. Ta on opositsioonis küll, aga juba Eesti riigiga. Tundub, et ta ihkab teha Tallinnast vastukaalu ülejäänule, kus valitseb… Ansip.

Seoses sellega võiks küsida, kas ta pole oma soosijaid Moskvas ära tüüdanud, kuna pole õigustanud usaldust. Aga millist usaldust? Viimane sõltub Moskva eesmärkidest. Vaevalt et seal usutakse, et Eestit saaks kuidagi enam «pöörata». Mis puutub vene vähemuse õiguste kaitsmisse, siis on see suuresti demagoogia. Moskva tegelik eesmärk on ikka Eestis mingitegi pingete ülalhoidmine. Seda tahab Moskva kas või asjana iseeneses, armukadedusest või puhtalt harjumusest. Ja selleks on Keskerakond oma esimehega, kel on kosmiline ego, objektiivselt väga sobiv. Tema jaoks on vene vähemus hoob oma isikliku karjääri edendamisel. Suur kodurahu ju kärbiks Keskerakonna valijaskonda. Ja selles mõttes on Savisaar ikkagi (keskmise) riski ja ohu allikas. Ma ei tea, kas seda saaks ja tuleks mingi paragrahvi järgi tõestada, aga poliitiku puhul ei kehti neis küsimustes süütuse presumptsiooni.

Videos, mida enamus vist näinud, ütleb Savisaar ajakirjanikele lennujaamas, et nad on kõik müüdavad ja ostetavad. Need on südamest tulnud sõnad, mitte juhuslik kõlks, ja näitavad tõelist kibestumust. Muidugi on säärane väljenduslaad lubamatu, aga ikkagi on see traagiline. Kui mul juba Coppola filmi lõpus vanast Draculast kahju hakkab, saati siis veel teenekast ja võimekast eesti poliitikust.

Kordan oma varasemaid sõnu, et Savisaar on šeikspiirlik kuju. Miks ei võiks ta muutuda?! Jõulujärgsel ajal võiks ju unistada Edgar Heast. Ta teeb koostööd kõikidega, annab nõu, jagab kogemusi. Ka oma Vene sidemeid ja oskusteavet rakendab ta nüüd kasulikult kogu Eesti huvides jne. Kunagi pole hilja. Ja inimeste mälu on ju lühike. Vana vääniku aastad unustataks kiiresti.

P. S. Selle loo puhul heiastub küsimus üksikisiku vabadustest ja võimalikust vajadusest neid piirata «üldise hüve» nimel. See on saanud läänes üha teravamaks niihästi multikulti, vikilekete kui palju muuga.

Lihtsaim näide on religiooni vallast: kui islamiriikides kiusatakse kristlasi, siis miks peaksime lubama siin mošeesid, näokatteid jms? Viimaseid keelates läheksime aga vastuollu oma usuvabaduse põhimõttega ja paljud peavad seda surmapatuks. Ent kui kokku põrkavad leebe avatus ja fanaatiline ühene sallimatus, siis esimene jääb paratamatult kaotajaks. Sellest vaatekohast tuleks vaadelda ka salapolitsei õigust preventiivselt tegutseda.

Paistab, et lääs on sunnitud ühest osast iseendast loobuma, et üldse säilida. Tuleks loota, et hüljatakse vähe ja  ajutiselt. Selle järele peab valvama demokraatlik avalikkus.