Indrek Kuus.

FOTO: Erik Prozes

Mullu sügisel proovisime maha müüa 1993. aasta BMW 525, bensiinimootoriga. Ühtedelt proovisõidu tegijatelt sai küsitud, miks just vana bemmi vastu huvi on. «Uute autodega on igav sõita,» saime noormeestelt vastuseks. Kevad on käes ja varsti vilisevad jälle kummid. Ja paraku on raske uskuda, et sel suvel jälle mõni nokastanud uljaspea ennast ja sõpru teise ilma ei sõiduta, kirjutab arvamusportaali kolumnist Indrek Kuus. 

Kunagi ammuilma 1990. aastate keskel oli tarvis  maja reaalosadeks jagada. Kohale saabus hallipäine papi vana BMW 320ga. Siis sõitsid poisid Datsun 100ga, jõukamad mehed Ford Sierraga. Igatahes vanamehe auto oli nagu prillikivi ja ta oli selle üle väga uhke.

Mu onu ostis aastate eest naabrimehelt 1985. aasta BMW 528, sõitis sellega aastaid, hoidis korras ja müüs selle nüüd entusiastlikele noormeestele maha väga hea hinnaga.

Väärikas Saksa autotootja BMW tähistas hiljuti teatavasti sajandat aastat tegevuse alustamisest. Meenutagem, et alustati lennukimootoritega. Pärast esimest maailmasõda keelati Saksamaal lennukite tootmine ja valmistama hakati raudteeliipreid. Oma nime all autode tootmist alustati erinevate allikate kohaselt 1933. aastal.

Teise ilmasõja ajal said tehased pommitamistest tugevasti kannatada, liitlased keelasid BMWde tootmise, kuid alustati autode tegemist taas 1952. aastal ja valmis muuhulgas mullikujuline sõiduk Isetta. Ent küllap on kõik autohuvilised sellega kursis.

Kunagi ostsin endale universaalkerega Opel Omega, tagavedu ja võimas mootor, küll oli tore. Tõeline talverõõm. Siis soetasin omale veelgi vihasema Omega, ega heitunud naljadest, et Opeli-mehed kohtuvad igal hommikul autoteeninduses või kuidas see oligi...

Kui saabus aeg uut autot osta, siis minu sooviks oli universaalkere, võimas mootor ja tagavedu. Muidugi oleks tunduvalt arukam diiselmootori ja automaatkäigukastiga neljarattaveoline maastur, kuid igal «lollil» oma kiiks ja lõbu. Kuulutusi lapates ostsingi oma esimese BMW 540. Oli see vast tore sõiduriist, kuigi eelmine omanik oli auto lasknud võrdlemisi käest ja lisaks varastati sel nahksisu ühe remonditöökoja hoovist ära. Müüsin auto maha ühele noormehele, kes vajas vist ainult neljaliitrist V8 mootorit. Praegu on ta Eesti üks edukamaid driftijaid.

Kuna loodus ja hing tühja kohta ei salli, ja jonn oli suur, lappasin kuude kaupa autokuulutusi ja mõne aasta eest ostsin uue BMW 540, toodetud aastal 1995. Selle omanikule oli auto olnud tõeline lemmikloom. Mul pole siiani olnud ühtegi tõsist probleemi, kui välja arvata pisiasi, et mullu sügisel varastati autol rattad alt. Aga ostsin juba samasugused asemele ja kui lumi sulab, saan jälle garaažist välja ja asun viisakalt liiklema - seeniorrullnokk peab käituma eeskujulikult.

Mina ei tea, kui paljud BMW omanikud on häiritud stereotüübist, et bemmimehed on lollid, nahaalsed, liikluses ülbed, suunatulelüliti on rikkis jne. Mulle tundub nii (pole just väga hea põhjendus), aga arvan, et neid võiks olla umbes sama palju kui blondiine, kes solvuvad blondiinianekdootide peale.

Muidugi on neid, kelle jaoks on auto staatuse sümbol (räägitakse ka uhkest autost kui tillipikendusest), neid kellele lihtsalt tarbeese, millega liikuda ühest kohast teise ja nautida väikest kütusekulu. Paljud tahavad elada uhkes eramus, mõni on rõõmus paneelmajas. Pole probleemi. Ma olin ka vahepeal enda käsutuses olnud Kia Rioga väga rahul, kõik sõidud sai väga hästi tehtud, kuigi möödasõiduks maanteel pidi varuma kannatlikku meelt.

Eesti autokorüfee Margus-Hans Kuuse kirjutas raamatus «100 autot» AC Cobra kohta, mida pakuti alguses vist koguni seitsmeliitrise mootoriga, et algaja ja käpardliku juhi jaoks on see auto ohtlik, sest võtab tagarattad puksima isegi kolmanda käiguga.

Autod on praegu paganama odavad. Mõnesaja euro eest saab iga naga endale soetada auto ja tänapäeva tütarlapsed ei pea enam Jawa tagaistmel külmetades peolt või kinost koju sõitma. Pea igal suvel saab autotäis noori mõne lollpea pärast surma. Haapsalu ränga õnnetuse puhul oli surmaautoks BMW 325. Aga süüdi pole kunagi auto, vaid hooletu ja uljas juht, kellel pole teinekord raha korralikke rehvegi osta.

Kunagi ma tahan osta endale mingisuguse Ameerikamaa vana mugava reisibussi, aga ega ma ei tea, mis maine nendel bussimeestel on, igatahes polevat häbi bensiinijaama minna. Ent narri meest, mitte mehe autot. Naisi ei tohi üldse narrida, see pole viisakas.