Kaarel Tarand: Eesti Olümpiakomitee või laste vigastamise komitee

Kaarel Tarand Foto: Toomas Huik / Postimees

Üle ilma on lõpuni läbi rääkimata jäänud, kas tippsport ja atleedid kui eeskujud on üldse ühiskonna üldiste liikumisharjumuste edendamise seisukohast vajalik ja parim lahendus või mitte - omavahel võistlevad ju dopingust pungil gladiaatorid, kirjutab Kaarel Tarand Õpetajate Lehes.

Kui jagatakse nomenklatuurset ametikohta, on platsis enamasti mehed. Eesti olümpiakomitee presidendi valimised pole siin erand, lõppvooru pääses seitsmest mehest kolm: Jüri, Urmas ja Tõnu. Eks valijadki, alaliitude juhid, on valdavalt mehed ja kui mitte sport ise, siis vähemasti spordi juhtimine üks mehine töö. Kas ka vajalik töö, on iseküsimus.

Kehtivas spordi arengustrateegias seatakse ühiskonnale neli suurt eesmärki, tehes selget vahet liikumise ja spordi vahel. Liikumisharjumuste arendamise, sealhulgas laste omade õige koht oleks küll hoopis rahvatervise arengukavas ja haridusstrateegias, aga peamine on, et see üldse kuskil kirjas on, sest ainult nii on võimalik taotleda ka tegevuse riiklikku rahastamist.

Muude eesmärkidega on keerulisem. Strateegia näeb spordis majandusharu ja tööandjat. Võtab nõutuks. Kui tegu on majandusharuga, siis peaks riiklikul ja poliitilisel tasandil käima arutelu selle üle, kuidas seda väärt majandusharu ekspordivõimeliseks teha ning õiglaselt maksustada.

Aga mitte see, mis praegu EOK ülesannete kontekstis põhiliselt jutuks on: kuidas organiseerida, kindlustada ja kasvatada spordi (ja eriti nn saavutusspordi) riigieelarvelist finantseerimist.

Öeldes, et sport on majandusharu, öeldakse selgelt, et tegu on meelelahutusäri osaga. Pole aga selge, miks seda üht ja sageli kaunis kahvatul tasemel meelelahutust peab maksumaksja ülal pidama. Mitu Eesti profisportlast enda ja oma tugirühma ise ära majandabki? Üks, kaks, viis?

Eesti paremad meelelahutussaated televisioonis koguvad ühe õhtuga hoopis rohkem vaatajaid kui näiteks jalgpalli meistrivõistluste kõik liigamängud kokku. Aga toetust ei saa.

Välismaist profijalgpalli võib majandusharuks pidada küll, sest see toodab hea hinnaga müüdavat tööjõudu, majandab edukalt kinnisvara ning müüb nn fännitooteid. Tarbetu kraam, aga ostjaid on.

Eestis majanduslikult iseseisvat spordiettevõtlust ei leidu, kui ehk fitnessklubid välja arvata. Juba ammu pole üleilmselt majanduslikult tasuv ka kogu olümpialiikumine. Edevad riigid ja linnad maksavad mängudele endile, rääkimata siis süsteemi üldisest ülalpidamisest, rohkelt peale.

Aga veel amortiseerunum on olümpiamängude algidee – osavõtt ja liikumisharjumuste propageerimine. Osa võtma pääsevad tänapäeval vaid dopingust pungil gladiaatorid, kes ei propageeri mängudel suurt midagi peale omaenda isiku ja sponsorlogode (kui sportlane töötab reklaamitahvlina, siis küsigem, miks riik ajalehe reklaamikülgede olemasolule peale ei maksa?). Riigid loevad lõpuks usinasti medaleid kokku ja räägivad edust või ebaedust, justkui need mõned kullatükid ühiskonna arengule vähimatki mõju omaksid.

Üle ilma on lõpuni läbi rääkimata jäänud, kas tippsport ja atleedid kui eeskujud on üldse ühiskonna üldiste liikumisharjumuste edendamise seisukohast vajalik ja parim lahendus või mitte. Tõenäoliselt mitte ja seda eriti aladel, mis inimese jaoks loomulik tegevus. Näiteks jooksmine või ujumine. Eesti pikamaa rahvajooksudel osalejate arv on aastaid kasvutrendis, hoolimata sellest, et maailmaklassi staiereid seda innustamas pole.

Niisiis on meil empiiriline tõend selle kohta, et liikumisharjumuste teke ja areng ei vaja tingimata eeskuju ohtlikust ja kallist tippspordist, teadlikkus on saavutatav ka teiste abinõudega. Ja see tõend võtab viimsegi õigustuse saavutusspordilt kui millekski ühiskondlikult vajalikult.

Asi pole selles, et tippspordile kulutamine oleks rahvatervise kasvu suhtes mõjutu. Selle positiivse mõju puudumise kõrval on saavutusspordil otsesed ja kaudsed negatiivsed mõjud, mille kohta Eestis paraku täpseid mõõtmisandmeid hõlpsasti ei leidu.

Kõik spordi, olgu rahva- või tippspordi tegemise käigus saadud vigastused on ju ise teadlikult tekitatud ja põhjendamatud, välditavad. Meedikute kinnitusel sporditraumade hulk eriti laste ja noorte seas aasta-aastalt kasvab (ja esikohal on jalgpall). Kui me meditsiinisüsteem on niikuinii ülekoormatud ning vaevleb ressursipuuduses, kas pole siis vastutustundetu riiklikult mahitada ja finantseerida tegevusalasid, mis traumade hulka ja erakorralise meditsiini töökoormust suurendavad? Alkoholi tarbimist, mis samuti vigastusteni võib viia, riik ju ei soodusta ega rahasta, vaid vastupidi, püüab igati piirata.

Liberaalne riik sekkub jõuga ja kehtestab sunni seal, kus turud ei toimi ja kodanike teadlikkusest eesmärkide saavutamiseks ei piisa. Eesti saavutusspordi vajalikkust ja mõttekust peaks kaaluma selles raamistikus. Kas Eesti elanike tervise paranemise ja terve pikaealisuse saavutamise teel on kõik veenmismeetodid ammendunud?

Kui nii, siis on õigus EOK juhi konkurentsist välja langenud Erki Noolel, kes on aastaid visalt nõudnud kehalise kasvatuse tundide arvu suurendamist kohustuslikus kooliprogrammis. Mida kohustuslikum on mingi aine, seda vähem on vaja kuldset eeskuju. Kirjanduse tundide õigustuseks pole vaja Eestist pärit nobelisti. Kunstiõpetuse põhjendusena ei pea Kristjan Raua teosed rippuma Louvre’is jne. Kehaline kasvatus ei vaja olümpiavõitjaid.

Aga kindlasti vajavad lapsed kaitset tippsportlaste mahitatud riskikäitumise eest, sest võidueufooria on edukaimalgi vaid hetkeks, vigastuste valu aga käib kaasas kogu elu ja lühendab tervelt elatud aastate hulka. Seega oleks laste tuleviku seisukohalt õige kaotada saavutusspordi riiklik toetamine, kaotada väärad eeskujud (sest gladiaator pole mingi auväärne amet) ning võita rahvatervises põhjendamatute vigastuste kaotamise, mitte nende juurde tekitamise arvelt.