Tõnu Ploompuu: milleks meile emakeel ehk Maailm vajab palju keeli

Tõnu Ploompuu Foto: Erakogu

Maailm on muutunud. See, et oma keele tähendus sada aastat tagasi toetus teistele alustele kui praegu, ei muuda veel oma keelt mingiks groteskseks minevikuihaluseks. Energeetilise keskkonna eripärasuste kontrollimise osa on oma keele tähendusest küll taandunud, kuid kohalik keel inimeseks olemise sotsiaalse tundlikkuse kandjana on asendamatu, kirjutab Õpetajate Lehes bioloog ja evolutsionist Tõnu Ploompuu (TLÜ).

Keel on lihtsustatult signaalide vahetamise vahend, inimeste ühisesse teabevälja sidumise vahend. Seda funktsiooni ei võta keelelt keegi. Ahendades keele ainsaks funktsiooniks suhtlemise, võib tõepoolest hakata terendama ühe ülemaailmse keele idee. Väga suhtluspõhised keeled, mida räägivad paljud võõrkeelena või mille rääkijatest paljudel on selle omandanud alles vanemad-vanavanemad, lihtsustuvad oma struktuurilt. Lihtsam struktuur võimaldab kergemini edastada lihtsaid teateid, piirab aga täpsemat suhtlust.

Kuid inimesel ei piisa inimeseks olemiseks ainult signaalide vahetamisest. Kuna keelel on teisigi funktsioone, mis toetavad inimeseks olemist, vajab maailm ka palju keeli.

Füüsikaline vajadus

Ajalooliselt on keelel olnud siduvale signaalide vahetamisele ka risti vastupidine ülesanne: keelepiiridega inimesi teistest eraldada. Kuna inimese võimed on piiratud, siis saavutab parima tulemuse elus see, kellel on optimaalne hulk teavet. Vanasti oli inimene maaharija ja pidi teadma, kuidas saada oma maast kõige suurem saak kõige väiksema vaevaga. Esmane teadmine pidi piirduma kohalike olude hea tundmisega, seda ei tohtinud segada teadmised teistsugustesse oludesse sobivatest töövõtetest. Siis läks töö kõige ladusamalt.

Kui kõht oli täis, võis võõramaa keeltes kirju tudeerida ja kavandada kaugete maade asjade proovimist. Kui vaim oli piisavalt värske mängulustiks, võis mõelda ka katsetamisele. Avatus maailma ja teiste keelte suhtes toimis edukamate kaudu, nemad targematena oskasid teha paremini vahet mingil määral võimalikul ja sootuks rumalalt ahvatleval.

Targad lisasid maaharimise efektiivsuse tagamiseks suletud keeleruumile arenguks vajaliku avatuse, luues avatud rahvusluse keskkonna.

Toores jõud võis üritada mõistlikkuse piire lõhkuda. Nikita Hruštšovi soojast stepist pärit hea mõte maisi kasvatada oli poole sajandi taguse jaheda kliimaga Eesti jaoks sobimatu. Keelepiir kaitses siiski mingil määral suure keele diktaadi mõistuspäratute käskude eest. Keel aitas veel poole sajandi eest kultuuri koos hoida, keelepiirid olid sidusama inimliku keskkonna loojad looduslike siirete-piiride rõhutamise kaudu.

Maaharimise piiride keeleline rõhutamine on olnud oluline eluks kõige määravama – piisava energiaga varustatuse – tagamiseks. Esmalt peab bioloogilisele kehale tagama vajaliku bioloogilise energia – toidu –, seejärel võib vaadata, kuidas kasutada energiat elu mugavamaks või lausa huvitavamaks muutmiseks.

Vaadates esmast energiaga varustatust veelgi üldisemalt, on näha viimase sajandi jooksul toimunud järsku murrangut. Varasema aja pindalapõhine päikeseenergeetika põldude, niitude ja metsade kaudu on asendunud fossiilse energeetika (sh tuumaenergeetika) keskse eluga. Ja fossiilse energia allikad on maailmas üksikute punktidena, mille kontrolli alla saamise nimel käib pidev «suurte» võitlus.

Enamik inimesi piirdub enese sisseseadmisega fossiilse energia muundamise ja ümberjagamise punktide ümber – suurlinnadesse. Seal lastakse neil osutatud pisiteenuste eest suurest energiapotist väheke endalegi nõristada.

Animaalse ihuenergia – toidu – saamiselegi kulub fossiilset energiat samavõrd kui päikeseenergiat. Põllult saagi saamine on suurel määral keskendunud fossiilse energiaga käivitatava tehnika (masinad, väetised, tõrjeained) kasutamisele, põldude optimeerimisele tehnika järgi. Keskkonna tundmisele on saagi saamises jäänud väike osa ja sedagi püütakse salata: tehnika jõuga tehnikale sobivates tingimustes kõikjal maailmas üsna ühtviisi maad kasutades.

Energiaga varustamise seisukohalt võiksid traktoripiloodid üle maailma rääkida ühes keeles, veelgi enam fossiilse energia muundajad, jaotajad ja jaotamise teenindajad. Lisaks piirab odav transport põllumajanduse mitmekesiselt kohandamist kohalikele iseärasustele. Ka praegune uus päikeseenergeetika päikesepatareide ja tuulikute näol on regiooni iseärasustega väga nõrgalt seotud. Füüsilis-staatiline vajadus kohalike keelte järele, keele kohastumine kohaliku staatilise maastikuga on taandunud tehnilise globaliseerimise käigus. Keele piirav funktsioon kui toidu saamise viiside optimumi tagaja on muutunud väikeseks.

Rohkem kui masin

Inimene on peale staatilise energeetilise masina ka signaalidest teavet loov arenev süsteem. Inimeseks olemise jaoks ei piisa üksnes energeetikast, energeetika vahetust korraldamisest. Vaja on veel teisi omadusi, «elu mõtet»: märke ja toetuspunkte, mis aitaksid mõtestada elu, tekitaksid sidusust selle eri hetkedel, hetkede vahele.

Inimese üks peamisi erinevusi teistest loomadest on Endel Tulvingu avastatud episoodiline mälu. Seda võib kirjeldada ka ajaloo mäletamisena. Ajalugu on hetkede sidusus. Kui inimeselt võtta ajalugu, ta loomastub. Ja ajalugu ei vaja inimene mitte suurejooneliste puuslikest pealike tegude kirjeldustena, vaid iseenda elu mõtte jaoks.

Inimene vajab esmalt iseenda ajalugu – endasarnaste lihast ja luust inimeste, esivanemate ja lähedaste lugu. Pealike lugu on sellele vaid täiendavaks vürtsiks.

Ajalool on mõtet vaid siis, kui seda kasutatakse. Kasutada saab seda tulevikku vaatamiseks, ajalugu on ainus tulevikku vaatamise vahend. Inimene vajab ka isikliku ajaloo peegeldust tulevikku – järeltulijate oodatavat lugu. Isikliku ajalooga suudab inimene olla edukamalt kodanik.

Ühine kohalik keel on osaline isiklike ajalugude hoidmises, see põimib meie lugusid meie lähedaste lugudega, suguvõsa ja kogukonna omaga. Keel kaasab territooriumi märgistamise kaudu nii nähtavaid kui ka nägemata maamärke nii kollektiivsesse kui ka kitsalt isiklikku mäletamisse. Globaalne keel hajutaks inimeste lähedusest nii maamärke kui ka sugulasi. Keskmisel inimesel tuleks vastu võtta liiga palju seostamata teksti, ta jääks hätta seda sorteerides ning piisavalt tugeva ja seostatud teaberuumi loomises. Reageerimise tundlikkus signaalide suhtes langeks. Keel, mis seostub oma ajaloo mäletamisega, annab inimesele juurde tundlikkust, see kannab tema vaimset olemist.

Tänapäeval aitab emakeelebarjäär inimest isikliku läbitunnetatud ajalooga koos hoida. Läbiõpitud ajalugu ei asenda seda, võib küll toetada. Kui on, mida toetada. Ilma oma ajaloota langeb inimene rändtirtsu tasemele, muutub ühepäevamigrandiks.

Migrant pole keskkonna säästlik kasutaja – ta võtab pärlid, lõhub muu ja jätab lahkudes maha saasta ja laga. Maakeral on migrantide jaoks veel lagastamata ressursse veerandiks, ehk isegi pooleks sajandiks – kas need on vaja hävitada maksimaalse kiirusega? Ilma oma ajaloota on inimene muutunud Homo sovieticus’eks, muutub praegusajal Euroopa getodes brutaalseks ja lammutavaks. Võõraste signaalidega endale tähenduseta keskkond on oma keskkonnaloota inimesel vaja jalust koristada, kuna see segab tal niigi ülepaisutatud teabesarnaste signaalide tulvas kuidagigi vajaliku leidmist, ellujäämist.

Globaalselt ühekeelsesse ühiskonda pürgimine on kaugenemine vaimsest ühiskonnast ja sedakaudu infoühiskonnast, pöördumine tagasi primitiivsema asjade ühiskonna poole. Kohalike emakeelte olemasolu tagab lisaks isiksuse suurema vaimsuse hoidmisele ka suurema keelterikkuse maailmas, mis oma erinevate loogiliste alusstruktuuridega võimaldavad maailma erinevalt tunnetada ja sedakaudu lisada teavet maailma kohta kogu inimkonna heaks.

Keel, mis keskkonnana suudab inimest siduda ajalooga ja aitab kanda isiklikku ajalugu, hoiab inimest inimesena. Kui kaob oma keelekeskkonna toetav toime, astub inimene sammu tagasi loomastumise poole. Kuid taandareng ei vii meid tagasi väärikaks metslaseks või metsloomaks, vaid taandareng on evolutsioonis alati palju julmem primitiviseerumine.