Tunne Kelam: kommunismiohvrite memoriaal koputab nii vana kui ka noore südametunnistusele

Eestlaste hauad Molotovski kalmistul Kirovi oblastis. Foto: ERM

Eestlastele valusa märtsiküüditamise aastapäeva eel tutvustab europarlamendi liige Tunne Kelam Maarjamäele kavandatava kommunismiohvrite memoriaali ideed, mis peaks ühendama eri põlvkondi ning säilitama mälestuse ka nendest, kellel pole hauda, kus lähedased saaksid käia.

Kommunistlik režiim Eestis nõudis kümneid tuhandeid ohvreid tapetute, vangistatute, küüditatute, põgenike ja tagakiusatutena. Nõukogude okupatsioon purustas ja paiskas jõhkra põhjalikkusega segamini väikese rahva normaalse ja stabiilse elu. Üleöö ratastele või paatidesse sunnitud rahvas kisti eemale oma kodudest nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Need, keda ei mõrvatud, keda ei vangistatud ega küüditatud Siberisse, need küüditati vaimselt, neilt võeti vabade kodanike ühiskond, senised põlisväärtused, turvatunne, perekonnakeskne elu.

Eestlastena on meil kombeks mineviku tragöödiatest üle olla. Meie rahvas ei suuda elada kättemaksust, vihkamisest või alalisest ebaõiglustundest. Kuid samas kogeme, kuidas pragmaatiline püüd keskenduda ainuüksi tänapäevale, hoomamata laiemat ajaloolist konteksti, soodustab killunemist, enesekesksust ja kodaniku vastutustunde ähmastumist. Minevikku ei saa ega tohi unustada. Üksnes lähimineviku kuritegelike režiimide teadvustamine on tagatiseks, et totalitaarse võimu ihkajate kuriteod iial ei kordu.

Eestis on tehtud arvukaid algatusi kommunistliku režiimi kuritegude teadvustamisel ja ohvrite mälestamisel. Keskne koht on riigikogu avaldusel okupatsioonirežiimi kuritegudest Eestis (18. juunist 2002), mis määratleb niihästi kommunistliku kui ka natsistliku okupatsioonirežiimi kuritegelike ja inimsusvastastena ning loetleb nende kuritegude eest vastutajad. Meie rahva kõrgeima esinduskogu seisukoht annab selge orientiiri suhtumises okupatsioonidesse ja eesti rahva ajalukku.

Meil puudub koht, mis kinnitaks ohvritele, et nende kannatusi ja inimsusvastaseid kuritegusid ei unustata.

Ometi on meil siiamaani olnud puudu ühine mälestuspaik. Koht, mis kinnitaks ohvritele, et nende kannatusi ja inimsusvastaseid kuritegusid ei unustata ning et neile kuulub meie ajaloos väärikas, kogu rahva solidaarsusele tuginev koht.

Kommunismiohvrite mälestusmärgid asuvad Tšehhis, Rumeenias ja mõnes teises Ida-Euroopa riigis, aga ka Ühendriikide pealinnas Washingtonis; kavandatud on memoriaal Kanadas. Eestis kavandame sellise mälestusmärgi rajamist Maarjamäele, Tallinna ja Pirita vahemaile.

See otsus on sündinud kommunismiohvrite organisatsioonide, kunstiringkondade ja riigi esindajate koostöös. Maarjamäe on paik, kus meri kohtub maaga, kus ajalik vajub silmapiiril ajatuks. Maarjamäe seniste mälestusmärkide kihistus ilmutab Eesti viimase sajandi ajalugu selle keerdkäikudes ja valikutes. Kunagisest nõukogude memoriaalist on saanud eri rahvusest sõdurite üldinimlik mälestuspaik. Kõrval asuv Maarjamäe ajaloomuuseum aitab süveneda lähiajaloo keerdkäikudesse ja kihistustesse.

Praeguseks on oma panuse lisanud loodus ja noored, kes on leidnud seal sobiva paiga alternatiivseteks spordiharrastusteks. Me ei peaks ignoreerima ka neid kihistusi. Kuid selge on üks – kõige üle peab domineerima memoriaal, mis kannab endas kommunismi maski all kehastunud kurjuse ohvrite mälestust.

Kommunismiohvrite mälestusmärgi konkurssi ette valmistav žürii on teinud tõsise eeltöö. Kuigi totalitaarse režiimi kannatused ei jätnud puutumata pea ühtki Eesti peret, on memoriaali esmane ülesanne jäädvustada monumendil nende hinnanguliselt 20 000 inimese nimed, kes alates 1940. aastast kommunistliku režiimi poolt õigusvastaselt mõrvati või kes sama režiimi poolt vangistatuina või küüditatuina ebainimlikes tingimustes hukkusid. Paljude hukkumise ja matmise koht on ikka veel teadmata.

Memoriaalist peab kujunema koht, kus lisaks üldisele austusavaldusele kommunismohvrite mälestusele saaksid need rahvuskaaslased, kelle lähedaste matmispaik on kaugel või hoopis teadmata, neid Maarjamäele tulla leinama. Kõigi ohvrite ühine ja väärikas mälestamine teeb iga üksikkaotuse pisutki kergemaks. See edastab sõnumi, et keegi pole üksi.

Asudes nüüd, 25 aastat pärast kommunistliku totalitarismi varisemist, rajama mälestusmärki selle süsteemi kuritegude ohvreiks langenuile, ehitame silla kommunismi muserdavat haaret kogenud vanema põlvkonna ning juba iseseisvusajal ilmale tulnud noorema generatsiooni vahele. Kavandatav memoriaal koputab nii vana kui ka noore südametunnistusele ning seepärast ei tohiks memoriaali rajamine piirduda üksnes Eesti Vabariigi ametiasutustega, vaid kõnealune ettevõtmine peaks olema avatud kõigile kodanikele ja Eesti sõpradele, kelle toetus ja annetused annavad memoriaalile rahvusliku kandepinna.