/nginx/o/2016/03/23/5186847t1h3f92.png)
Barack Obama visiit Kuubale on kahtlemata ajalooline hetk, esimest korda pärast 88 aastat astub saare pinnale ametisolev USA president. Ülivõrded on aga palju vähem kasulikud kui pragmaatiline vaade selle Obama pärandit rikastava ettevõtmise praktilisele tähendusele nii USA kui Kuuba jaoks, kirjutab New Yorki ülikooli professor ja endine Mehhiko välisminister Jorge G. Castañeda.
Pragmaatilisus ongi üks peamisi kujundajaid Obama lähenemisel Kuuba situatsioonile. Ta tunnistab, et 1960. aastal kehtestatud embargo ei täitnud oma eesmärki ega survestanud Kuubat inimõigusi kaitsma ja demokraatilikumat poliitikat omaks võtma. Seetõttu on Obama pragmaatiliselt – ehk isegi natuke küüniliselt – loobunud Kuuba juhtide veenmisest poliitilise süsteemi muutmise osas. Kui USA oleks kahe riigi diplomaatiliste suhete normaliseerumiseks nõudnud Kuuba poliitilist avanemist või vähemalt mõõdukat valitsusepoolset austust inimõiguste vastu, oleks riikide suhted ikka veel ummikus.
Kuigi Obama annab tingimusteta suhete normaliseerimise poole püüdlemise ja niinimetatud uue seotusega oma pärandile veel läiget, ei ole tema tegevuses midagi, mis tagaks Kuubas reaalseid muutusi. «Seotus» on lõppkokkuvõttes vaid retoorika.
Kui kokkusaamised peaksid tõesti lõppema poliitilise muutusega, on USA seotus Kuubaga läbikukkumisele määratud. Kaubandus ja investeeringud pole ju Vietnamis viimase 20 aastaga poliitilist vabanemist kaasa toonud. Demokraatiale pole lähemale jõudnud ka Hiina riigijuhid, kuigi 30 aasta jooksul on kaubandus ja investeerimine olnud suuremahulised. Kui seotus tähendab demokraatia ja inimõiguste osa vähemalt osalist kõrvalejätmist, on tegemist ikkagi mõistliku poliitikaga, isegi kui see pole eriti isetu.
Igal juhul pole selle poliitika vajalikuks osaks Kuuba presidendi Raúl Castroga pesapallimängu vaatamine, nagu Obama päevakavas oli. Kolumnist Andrés Oppenheimer arvab, et tegemist on suure veaga, mille puhul on sisuliselt tegemist kõrvakiiluga Castro valitsuse inimõigusrikkumiste ohvritele.
Kaubanduskeelu kui luhtunud poliitika välja viskamine on loogiline, kuid see ei nõua diktaatoriga «viisakalt koos mängimist». Pole kunagi teada, kas mõni teine diktaator üritab ära kasutada kahetsusväärset pretsedenti, mille on seadnud USA riigipea, eriti selline, keda peaaegu kogu maailmas imetletakse.
See aga ei tähenda, et Obama on Kuuba allasurutud opositsiooni unustanud. Ta leppis kokku kohtumised ka Kuuba teisitimõtlejatega, põhjustades Castro valitsusele ka meelepaha. Lisaks pöördus Obama otse-eetris ka Kuuba rahva poole ning käsitleb demokraatia ja inimõiguste austamise küsimusi. Meedia esindajad, kes Obama külastuse ajal tema kõrval püsisid – kahjuks ka kehvalt otsustatud pesapallimängul - tegelevad nende oluliste punktidega oma reportaažides, mis on muidugi täidetud ka klišeedest kuuba muusika kohta ning avaldatud koos kerglaste fotodega, millel vana tüüpi autod Havanna tänavatel.
USA ei saa ja nähtavasti ka ei taha eirata demokraatia ja inimõiguste põhimõtteid oma suhetes Kuubaga, kuid demokraatia normide ja majanduspoliitika vahel on selge vahe. Suurim väljakutse Kuubaga suhete tasandamisel ongi majanduslikul rindel.
Alates sidemete taastamisest ja saarele investeerimisvõimaluste otsimaminekust on 15 kuu jooksul kaubanduse, turismi ja uute projektide osas väga vähe toimunud. New York Times raporteerib, et Ameerika ja Kuuba ettevõtjad on allkirjastanud vaid käputäie ärilepinguid – tõsiasi, mis «ohustab suhete ehitamise hoo kulgu».
Osa probleemist on pikaleveninud embargo. Kuigi keelu tühistamise populaarsus on Kuuba-Ameerika ühiskonnas ja USA kongressis kasvanud, pole tõenäoline, et see enne Obama ametaja lõppu juhtub.
Kuigi reisimiselt ja finantstehingutelt on eemaldatud palju piiranguid, on takistused saare majanduse reaalseks muutumiseks jätkuvalt hirmuäratavad. Isegi embargota hoiaks Kuubat tagasi tema hooletusse jäetud taristu, ranged tööseadused, välisinvesteeringute pärssimine, haritud kuid oskusteta ja läänelike tööpraktikate osas kogenematu tööjõud ning vajalike lepingute ja seaduslike vahendite puudumine. Kõik eelnev muudab USAga sidemete loomise suure mõju tavalistele Kuuba elanikele väga ebatõenäoliseks.
Kuuba riigijuhtidele on kindlate majanduslike kasude puudumine suureks pettumuseks. Ajal, mil Venezuela seisab vastamisi majandusliku laostumisega, mis on osaliselt tingitud naftahindade kukkumisest, ei ole tema inimesed enam huvitatud Kuuba sotsialismi rahastamisest mitme miljardi dollari ulatuses aastas. Selle asemel on nad oma vasakpoolse võimu juba kõlbmatuks tunnistanud. Castro nägi seda muudatust ette juba enne Venezuelat ning pöördus selle asemel USA poole, et nemad Venezuelat asendama hakkaksid. USA ei ole seda aga teinud ning tõenäolselt pikka aega veel ei hakka ka.
Tugeva majandusliku mõjuta, ei panusta USA avanemine Kuubale saare poliitilisse vabanemisse isegi mitte natuke. Obama pärandit see eriti ei mõjuta, kuid tõstatab siiski küsimusi selle kohta, kui oluline peaks ühe juhi pärand olema poliitika kujundamisel vastupandamatu, kuid laostunud ja ikka veel rõhuva riigi osas.
Mehhiko endine välisminister (2000-2003) Jorge G. Castañeda on New Yorki ülikoolis poliitika ning Ladina-Ameerika ja Kariibi uuringute professor.
Copyright: Project Syndicate, 2016.