Taavi Minnik.

FOTO: Erik Prozes

Möödunud aasta lõpul vastas Jyväskylä ülikooli emeriitprofessor, ajaloolane Seppo Zetterberg küsimusele, kas ajalugu pakub õppetunde, et pakub, kuid inimesed on lihtsalt liiga laisad ja rumalad, et sellest midagi õppida.

Tõepoolest, vahel on tunne, et ainsad õppetunnid, mida ajalugu meile pakub, on inimeste suutmatus minevikuvigadest midagi õppida. Selliselt mõttelt võib ennast tabada paraku ka pärast aastapikkust Euroopa rändekriisi ja ohvriterohkeid terrorirünnakuid Euroopa südames. Selle asemel, et ise midagi teha, loodavad eurooplased mugavalt oma kodumandri kaitsel ja võitluses terrorismiga endiselt Ameerikale, rändekriisi leevendamisel Türgile.

On see otseselt laiskus või rumalus, on raske öelda, küll aga lühinägelikkus. Kui kuhugi Euroopas välk jälle sisse lööb, kuuleme meedia vahendusel Euroopa tipp-poliitikute lubadusi karmidest ja adekvaatsetest vastusammudest ja -meetmetest. Küll lubatakse vastust islamiterroristidele, kes Euroopale juba ammu sõja kuulutanud, mida needsamad liidrid järjepidevalt vähemalt Mandri-Euroopas eiravad, küll tõuseb jälle päevakorda Euroopa ühtse migratsioonipoliitika kujundamine, millele mingeid reaalseid samme ei järgne. On aeg tunnistada, et Mandri-Euroopa liidrid, nagu Prantsusmaa president François Hollande, kes esmajoones muretsevad oma isikliku ja oma partei reitingu pärast (mh toetuse pärast moslemielanikkonna hulgas, mis traditsiooniliselt on olnud väga suur, püsides 80–90% kandis), ei olegi sobivad selliseid kriisisituatsioone ohjeldama.

Hoolimata aastakümnetepikkusest lobast on tänaseni naeruväärne rääkida mingisugusest Euroopa Liidu välispoliitikast. Euroopa pole endiselt võimeline oma piiridel tekkivaid kriise reguleerima. Üks rändekriisi võimalikke lahendusi oleks survestada kolmanda maailma riike ja ka näiteks Süüria konflikti kaudseid või otseseid osalisi (mh Iraani ja Pärsia lahe riike) probleemide lahendamises kaasa lööma. On ju Lääne-Euroopa riikides palju välisministeeriume, kellel on olemas ka rikkalik kogemuste pagas kriisireguleerimisel, eksisteerib ka terve hulk rahvusvahelisi organisatsioone. Loomulikult on kerge sellest kõigest rääkida ja raske seda kõike teha, kuid alternatiive koostööle ei ole. Ilma Euroopa riikide tihedama koostööta välispoliitikas on tagajärg ühtlasi see, et paarikümne aasta pärast on maailmas kaks suuremat jõukeskust – Aasia ja Põhja-Ameerika – ning eurooplastele jääb vaid sekundaarne roll.

Pärast iga terrorirünnakut, samuti Kölni-sarnaste juhtumite järel tõuseb päevakorda migratsioonipoliitika ülevaatamine riikides, kus see on muutunud juba tõsiseks probleemiks. Paraku jutuks ongi see seni jäänud, selle asemel on Lääne-Euroopa liidrid eesotsas liidukantsler Angela Merkeliga teinud lahenduste otsimise asemel panuse Türgile. Ilma jõude ühendamata ning ühtse lähenemiseta Euroopas, mis muuhulgas peaks kätkema ka teatud piiranguid ja keelde kuni teatud kategooriatesse kuuluvate sisserändajate väljasaatmiseni, on raske loota mingit reaalset leevendust praegusele rändekriisile.

Olgu selleks terrorivastane võitlus või rändekriis, praeguse kriisisituatsiooni lahendamisel on võtmesõnaks koostöö Euroopa maade vahel. Kui tahet ja üksmeelt ei leita, maksavad tulevikus meie mugavuse ja rumaluse eest kõrget hinda meie järeltulijad. Kui meile meeldib rääkida euroopalikest väärtustest ja põhimõtetest, siis ei tohiks unustada, et üks neist on ka see, et oma probleeme ei lükata järeltulijate kraesse. Paraku jääb mulje, et tänapäeva Euroopa eesotsas oma juhtidega just seda teeb.