Asi pole Savtšenkos. Või Ukrainas. Või Venemaas kui sellises. Ega isegi mitte Vene-Ukraina sõjas. Asi on õigusmõistmise teadlikus absurdistamises, kirjutab oma blogis politoloog Karmo Tüür.
Karmo Tüür: asi pole Savtšenkos – õigusemõistmise absurdistamisest Venemaal
/nginx/o/2017/06/09/6766001t1h8338.jpg)
23. märts 2016, 16:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ehkki kogu Euroopa tähelepanu on praegu koondunud Brüsselis toimunud õõvastavatele terroriaktidele, juhtus eile ka midagi muud. Nimelt teatati Venemaal kohtu alla antud Ukraina ohvitseri karistuse määr. Selleks on 22 aastat.
Loomuliku reaktsioonina põrutab nüüd üks pool rusikaga lauale ja röögatab: «Nadežda Savtšenko on süütu!» Ja teine pool arutab stalinistlikus võtmes: «Kui ta juba kohtu alla anti, ju ta siis ikka süüdi on!»
Asjale rahulikuks, kaineks ja analüütiliseks lähenemiseks soovitan ühte lihtsat võtet. Jätke ära isiku- ja kohanimed, koorige sündmus n-ö paljaks ja vaadake mis jääb n-ö kuiva jäägina sõelale.
Riik A röövib riigi B sõjaväelase viimase koduriigist, toob ta illegaalselt oma riiki ning siis asub teda süüdistama. Esiteks selle eest, et sõjaväelane täitis oma ülesannet (kaitses oma riiki) ja teiseks riiki A illegaalse sisenemise eest.
Tuues selle näite lihtsamale, inimlikult arusaadavamale pinnale, saame midagi veel absurdsemat. Naaber A korraldab naaber B korteris sigaduse, tungib sinna sisse, tassib B enda juurde ja hakkab teda peksma selle eest, et B hakkas A-le vastu ja et B justkui tungis ebaseaduslikult A elupinnale.
Nii et küsimus ei ole Nadežda Savtšenko «personaalküsimuses» või väidetavates süütegudes. Asi on Venemaa kohtusüsteemi absurdsuses. Kafkalike võtete kasutamine on eesmärk omaette – nende ees jääb terve mõistus jänni ja hakkab otsima mingeid ratsionaalseid seletusi ning takerdub.