Ahto Lobjakas: Brüsseli kurbus

Ahto Lobjakas Foto: Eero Vabamägi

«Kurbus on tänavatel ja kõnniteedel lõputu. See on ainus sõna, mis pääseb huultelt, «meie» huultelt sest see on see, mis on meiega juhtunud: «see» on meie koju jõudnud.» Nii kirjutab Le Soir juhtkirjas.

Brüssel, Euroopa kõige provintslikum, hallim, madalama taeva ja suuremate parkidega uimane pealinn, rebiti eile jõhkralt välja oma kodusest igapäevast. Brüsselis on Euroopa Liidu ja NATO peakorterid, kuid «Euroopa» pealinn on seni «päris»-maailmapoliitikast olnud sama kaugel kui Lissabon või Luxembourg. Ometi on tal seeläbi olnud unikaalne sümboolne potentsiaal, mille Islamiriik nüüd on vereks teinud.

Pole kahtlust, et tänased plahvatused asetuvad samasse aegritta Pariisi rünnakute ja viimastes osalenud Salah Abdeslami vahi alla võtmisega. Võib-olla oli tegemist ISISe kättemaksuga. Tõenäolisem on, et ISIS aktiveeris oma Brüsseli «ressursid» vältimaks nende paljastamist ja langemist võimude kätte. Abdeslami advokaat nimelt andis eile teada, et tema klient on «väärt oma kaalu kullas» ning teeb Belgia võimudega koostööd.

Väike valguskiir brüssellastele võiks peituda tõigas, et rünnakute sihtmärgid ei olnud loomult kohalikud. Zaventemi lennujaam on arter, mis seob Brüsselit seob maailmaga. Maelbeeki metroojaam asub ELi kvartali südame servas, ühendades Euroopa Parlamenti ülejäänud Brüsseliga. Paarisaja meetri kaugusele jäävad ELi ülemkogu, EL Nõukogu, Euroopa Komisjoni ja ELi välisteenistuse hooned. Rünnati välist, mitte -- veel? -- «oma»: Grand Place'i, rongijaamu või ostutänavaid.

Brüsseli elanikest enam kui pool on sündinud väljaspool Belgiat. Brüssel on riik riigis: valdavalt prantsusekeelne postkoloniaalne metropol, ebatavaline oma totaalses pretensioonituses. Kui tema ründajad olid ka samad, kes Pariisis, pärinesid nad veel hübriidsemast keskkonnast. Moslemid -- «araablased» – moodustavad lahutamatu osa Brüsseli lõimest. Muidugi peab Belgiagi muutuma koos maailmaga. Pariisi rünnakute järel, mille jäljed viisid Brüsseli Molenbeeki linnajakku, kahetseti naaberriikide julgeolekuteenistustes avalikult: Belgia on kahjuks (ebakompetentsete) belglaste jurisdiktsioon. Muidugi on tulevikus vaja paremat luurekoostööd ja infovahetust. Aga Brüsselis nagu ei kusagil mujal saab ilmseks see, mis on otsustav võitluses moslemiterrorismiga: koostöö moslemikogukondadega. Vaid usaldus ja hea läbisaamine tagavad info, vaid nii saadakse teada toimuvast, vaid nii saadakse kätte mõrvarid. Vaid nii suudetakse jõuda mosleminoorteni. Brüsseli kontekstis peab see lisaks tähendama otsustavat tegevust äärmusliku islami jutlustajate vastu.

Ülejäänud islam -- 99.9% islamikogukonnast -- samas on lahutamatult «omad» ja jäävad «omadeks». Mõte hakata islamikogukondi in corpore julgeolekuohuna kohtlema saab sündida vaid peades, millel puudub kontakt Euroopa reaalsusega. Eesti mõistes oleks ehk võrreldav mõte sama teha venekeelse elanikkonnaga. Belgias ja Prantsusmaal lähevad homme hommikul tööle tuhanded moslemitest politseinikud ja sõjaväelased, sajad julgeolekutöötajad ja mõnedki ministrid. Sunnid, šiiidid, põhja-aafriklased, türklased, albaanlased, süürlased. Kõik erinevad, kõik kodanikud.

Tänase terrorismi taga on kombinatsioon kahest elemendist. Esimene on raskused moslemite lõimimisel -- aga tasub meeles pidada, et Brüssel ja Pariis on aastakümneid läbi saanud konfliktideta. Viitsütikuks on sõda Süürias. Viimase eest kannab lõppkokkuvõttes vastutust George W. Bush oma liitlaste koalitsiooniga (sh Eesti), mis lõhkus Iraagi ja lõi tänases Süürias mänguruumi noortele Euroopa moslemitest romantikutele. Seda ei juhtunud Palestiinas ega hiljem Liibüas. Põhjus: Süüriasse on läbi Türgi lihtne pääseda. Saksamaa, Prantsusmaa, Belgia jt, kes olid Iraagi sõja vastu, ei näinud Süüriat ette. Aga nende mure on tagantjärele õigustatud.

«Islamiterrorism» on meie asjastu fenomen, nagu 1960ndail grupisuitsiidid, 1970ndail «punane» terror, meie oma ajal koolitulistamised. Inimesed, kes sellesse nähtusse kasvavad – ja sellesse ei sure – peavad sellest välja kasvama. See nõuab aega.