Loomulikult vaadatakse pärast sellist rünnakut üle, kuidas kõik juhtuda sai, mis valesti läks, ent kõiki rünnakuid peatada ei ole inimlikult võimalik ning alati kui kuskil turvameetmeid karmistatakse, leitakse uued sihtmärgid, mistõttu peitub lahendus mujal, rääkis Postimehele terrorismiuurija ja Balti kaitsekolledži lektor Asta Maskaliūnaitė.
- Te tegelete terrorismiga iga päev, millised on praegu esimesed mõtted seoses toimunuga?
Ma ei ütleks, et see oli midagi täiesti ootamatut. Rünnaku muster sarnaneb Pariisis juhtunuga, kuigi käsirelvadest tulistamist pole olnud. Võime sellesse suhtuda kui olukorra paranemisse, aga tuleb silmas pidada, et reedel konfiskeeriti Brüsselis hulk relvi, mistõttu ei tohi seda ilmselt liiga kõneka ega taotluslikuna vaadata.
Võimalik, et rünnakud toimusid seoses arreteerimistega – terroristidel tekkis hirm, et politsei on neil kannul ja nad on langemas.
- Näete seega seost rünnaku ja Salah Abdeslami tabamise vahel?
See, et rünnak on seotud Salah Abdeslami ja tema võrgustikuga, oleks tegelikult n-ö positiivne stsenaarium. Kui ründajatel pole tema toetajatega aga mingeid seoseid, on olukord palju ohtlikum. See tähendaks, et on hulk erinevaid jõuke, kes suudavad ja tahavad selliseid rünnakuid korraldada.
- Tundub võimalik, et ründajatel ei olnud Abdeslamiga mingit seost?
Ma ei usu, et see oleks kuigi tõenäoline. Võimalus muidugi on, ent suure tõenäosusega on tegu ikkagi sama organisatsiooni liikmetega.
- Ka Eesti poliitikute suust on juba kõlanud hüüatused, et rünnak oli ISISe viimane tõmblus, enne kui terrorivõrgustik lõplikult langeb.
See on väga optimistlik ennustus ja ma ei usu, et see saab olla kuigi tõenäoline. Sarnaste avaldustega esineti ka pärast Pariisi rünnakuid. Tullakse välja väidetega nagu «see on nõrkade heitlus» ja muud taolist. Jah, terrorism on alati seda ka, aga see ei tähenda, et neid rünnakuid ei või veelgi tulla.
Ei ole aga kuigi hea märk, et hoolimata kõigist Belgia pingutustest turvalisuse tagamisel ja võimalike rünnakute ära hoidmisel, viidi need siiski läbi. Juba pärast Pariisi räägiti sellest, et Belgia julgeolekujõududel on tõsiseid probleeme, eriti koostöö koordineerimisel. Terrorismi piiramisel on põhiküsimuseks nagunii alati luure. Julgeolekuorganite suutmatus infot omavahel jagada on kindel katastroofiretsept.
Ma ei tahaks öelda, et just see juhtus Belgias, aga varemgi on õhus olnud mure, et sealsed julgeolekuorganid ei suuda piisavalt hästi omavahel infot jagada ning nüüd leidis aset terrorirünnak.
Teisalt aga tuleb endiselt rõhutada seda, mida IRA kunagi terrorismi tõkestamise kohta Margaret Thatcherile ütles: «Pidage meeles, teil peab kogu aeg vedama, meil aga peab vedama vaid korra.» Loomulikult vaadatakse pärast sellist rünnakut üle, kuidas kõik juhtuda sai, mis valesti läks, ent kõiki rünnakuid ei saa peatada. See ei ole lihtsalt võimalik – me oleme kõik inimesed. Mõni korda «veab» terroristidel. Peame olema tegelikult tänulikud, et enamasti «veab» julgeolekuorganitel.
- Saame me kuidagi teada, kui palju meie poolel veab?
Üht-teist me muidugi teame. Kui usaldada ametlikke andmeid, saab öelda, et oleme siiski päris palju rünnakuid tõkestanud ja terrorirünnakute kavandajate üle peetakse ka kohut.
- Milliseid uusi turvameetmeid võib nüüd Euroopas oodata?
Leian endiselt, et põhiküsimus on luureandmete kogumine. Turvameetmed seavad vaid teatud piirangud. Praegugi on meil ju lennujaamades väga palju turvanõudeid. Muidugi nägime juba ka Moskvas mõned aastad tagasi ja nüüd Brüsselis, et siis rünnatakse ootesaalis, kuhu koguneb palju rahvast, ja seda just turvanõuete tõttu – inimesed ootavad väravate läbimist ja seepärast on see ründamiseks hea koht. Nii on alati olnud – kunagi olid saatkonnad väga head sihtmärgid, kuid nende turvameetmeid karmistati, siis liiguti lennujaamadesse.
- Mis võiks siis olla järgmine sihtmärk, kui lennujaamadesse paigutatakse juba ustele turvaväravad?
Kõik paigad, kus on koos palju inimesi, võivad olla sihtmärgiks. Pariisis rünnati ju kontserdisaali. Populaarseks sihtmärgiks on alati ka transpordivõrk – rünnati ju nüüdki jälle metrood. Sestap ongi põhiliseks vastumeetmeks ikkagi luure. Ainus moodus tõhusalt turvalisust tagada on leida terroristid enne rünnakute toime panemist.
- Jõuame taas küsimuseni, miks pannakse toime selliseid rünnakuid. Mainisite juba IRAd. Nii iirlaste kui näiteks erinevate Palestiina terroristlike organisatsioonide puhul on veel võimalik mõelda arusaadavate ideede raamistikus, nüüd jääme aga sageli hätta – eesmärgid paistavad tihti ähmased.
See on üks selle niinimetatud terrorismi neljanda laine põhitunnuseid, et terroristidel on hulk religioosseid põhjuseid, mida on meil sekulaarsetes ühiskondades väga raske mõista. Teisalt aga oleme näinud juba näiteks Al-Qaeda puhul, et esialgu paistsid nad ebaratsionaalsed, öeldi, et nendega ei saa mitte midagi peale hakata. Läbirääkimiste laua taha istumise asemel tahavad nad hoopis lauda õhku lasta. Hiljem on näiteks inimsed nagu David Petraeus (USA kindral, Iraagi-vastase koalitsiooni üks juhte ja endine CIA direktor – toim) öelnud, et peaks pidama läbirääkimisi Süüria Al-Nusra Rindega ja tegema nendega koostööd ISISe vastu võitlemisel. Neid on ühesõnaga hakatud vaatama ka tavapärasema strateegilise osapoolena. Välistatud ei ole see ka siinkohal.
Me ei näegi ISISe ideestikku praegu kuigi palju, näeme peamiselt tegusid, mis paistavad vägivallana vägivalla pärast. Ajapikku hakkame aga selle taga nägema ideid. Ja seal on ideed, mida võib kohata selle liikumise ideoloogide kirjutistes. Nende seas on samu nimesid, keda järgib Al-Qaeda. Näiteks Abu Mus'ab al-Suri, keda on nimetatud ülemaailmse džihaadi arhitektiks. Ta on kirjutanud vastupanust väga sarnasel moel nagu marksistlikud revolutsionäärid 1960ndatel ja 1970ndatel. Lääne tõlgenduses on nende peamiseks ideeks moslemite emantsipatsioon, lõpetada allasurumine, millega tegelevad nii nende endi valitsused Lähis-Idas kui Euroopa riigid, mis moslemeid vähemusena kõrvale tõrjuvad.
Küllalt tüüpiliselt ühele terroristlikule liikumisele ütles al-Suri, et terroritegudega saab ärgitada moslemeid seda taipama – «teole järgneb reaktsioon, järgneb tegu, järgneb reaktsioon» tüüpi spiraal. Teod viivad reaktsiooni ja vastaste vastureaktsioonini, kõik see suurendab lõhet moslemikogukonna ja valitsuste vahel, valitsused kasutavad terroristide leidmiseks üha rangemaid võtteid ja tulemuseks on... revolutsioon.
Sedasi vaadates on vähemalt arusaadav, mida nad teevad, isegi kui ei suuda mõista miks.
- Tuleb ikka ja jälle küsida, kes on need inimesed, kes selliseid rünnakuid toime panevad, kuidas nad selleni jõuavad?
See on miljoni dollari küsimus. Londoni rünnakutest saadik on püütud leida radikaliseerumise põhjuseid – miks ühed radikaliseeruvad ja teised mitte, kuigi tingimused on samad. Sellele protsessile on suur hulk erinevaid tõlgendusi ja kui valida välja vaid üks, oleme suure tõenäosusega eksinud. Võib öelda ju, et paljud moslemid tunnevad, et nad on alla surutud, neid ründab lääs ja neid rõhuvad sõjad Lähis-Idas. See on aga vaid õigustuste pool. On ka versioon, et inimesed radikaliseeruvad lihtsalt seetõttu, et on valel ajal vales kohas, või toimub see nende juba radikaliseerunud sõprade kaudu.
Peame meeles pidama, et halb eeskuju on nakkav. Sellised vägivaldsed liikumised võivad olla väga külgetõmbavad, kui inimesed näevad, et nad saavutavad midagi. ISIS on seda Iraagis teinud ja neile vaatavad alt üles kõik, kellel ei ole midagi teha. ISIS võib paista võimalusena oma eluga midagi tähendusrikast ette võtta – lubatakse ju au siin- või sealpoolsuses.
- Pariisi ja Brüsselit on juba rünnatud. Kas teile tundub tõenäoline, et varsti on sihtmärgiks mõni järgmine Euroopa pealinn?
Loodan, et mitte, sest kõik pealinnad karmistavad oma turvameetmeid. London on juba teatanud, et nende luureandmete kinnitusel ei plaanita seal midagi. Loodan seega väga, et niipea järgmist rünnakut ei tule, see oleks väga halb ja eriti halb oleks see moraalile. Pärast selliseid rünnakuid tuleb igal juhul turvameetmeid karmistada, seda nõuab ka rahvas. Pralegi võib rahvas hakata nõudma ka ebarealistlikke lahendusi. Näiteks, et on aeg maavägedega Süüriasse minna ja ennast maksma panna. Hakatakse nõudma ja pakkuma ebarealistlikke radikaalseid lahendusi, mille tegelik mõju võib olla väga väike, vastuseid mis on rohkem sõu, ei muud.
- Niipea kui uudis rünnakute toimumisest levima hakkas, oli kuulda arvamusi, et nii juhtubki, kui lasta Lähis-Ida sisserändajad Euroopasse.
Sellise rünnaku peale tulevad alati radikaalsed ja palju tähelepanu püüdvad avaldused. Tegelikult peame praegu kahjuks toimuvaga mingis mõttes harjuma. ISIS on osutunud väga populaarseks organisatsiooniks ja me ei saa loota, et suudame peatada kõik kavandatavad rünnakud. Kui neid korraldatakse samamoodi neljakuuse vahega nagu praegu, siis suudame nendega ehk veel hakkama saada. Loodame aga, et rünnakuid tulevikus siiski nii sageli toimuma ei hakka.
- Kas võib olla õigus neil, kes ütlevad, et rünnakute ära hoidmiseks tuleb kõigepealt lihtsalt väravad sulgeda ja mitte kedagi enam Euroopasse lasta?
Need on kaks täiesti eraldi küsimust. Immigratsiooni ja ISISt seob see, mis toimub Süürias. Sel, mida ISIS Süürias teeb, on aga väga vähe ühist sellega, mida ISIS Euroopas teeb.
Asta Maskaliūnaitė