Juhtkiri: trahviriiki ei sündinud… veel

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Rahatrahvid on arenenud riikide karistuspoliitikas põhiline varalise karistuse liik. Nende peamine eelis on see, et süüdlane saab karistatud ning karistamisega ei kaasne erilisi kulutusi teistele, mh riigile. Pigem vastupidi: süüdlase karistamine rahatrahviga tähendab riigile sissetulekut ning sel põhjusel on trahvid eelarve täitmisel poliitikutele enam mokkamööda kui maksutõusud. Trahvide sissekirjutamine eelarvesse tekitab paraku moraalseid küsimusi, kuna karistuse eesmärk peaks olema ikkagi kodaniku käitumist parandada, mitte riigieelarvet täita.

Riigikogus oleva eelnõu järgi peaks selle aasta mais trahviühik kasvama 4 eurolt 8 eurole, kusjuures algselt oli tõus plaanitud veelgi suurem. Näiteks purjuspäi helkurita jalutamise eest võiks tulevikus teoreetiliselt saada 800 eurot trahvi. Riigis, kus keskmine sissetulek on umbes 1000 eurot ja alampalk veidi enam kui 400 eurot, tähendaks selline rikkumine inimesele ränka majanduslikku lööki, kuna trahvisumma moodustaks tervelt seitse protsenti keskmisest aastasissetulekust ja koguni 16 protsenti alampalga teenija aastasest sissetulekust.

Siinjuures ei tohi unustada, et mõne inimese nädalane toidu peale kulutatav summa võib olla sama suur kui teise jaoks ühe veinipudeli hind. Juba praeguste määrade juures on paljudel raskusi trahvide maksmisega, mille sissenõudmine või asenduskaristuse määramine toob riigile kulu, mitte tulu. Trahviühiku tõstmise perspektiivi valguses ei mõju riigiametnike kinnitused «politsei on Eestis mõistlik» avalikkusele kuigi veenvalt ning ka valitsejatest tekib pigem kuvand kui ahnest prints Johnist Robin Hoodi lugudes.

Tundub, et mure oma maine pärast – mitte aga moraalsed küsitavused – pani lõpuks kõhklema ka eelnõu algatajad, kuna riigikogu võttis eile õiguskomisjoni ettepanekul vastakaid arvamusi tekitanud seadusemuudatused selle nädala päevakorrast välja.

Varalised karistused, st trahv ja konfiskeerimine, ei peaks olema osa riigi eelarvepoliitikast, kuna karistuspoliitika eesmärk on inimese ümberkasvatamine, mitte eelarveaukude lappimine ning poliitikute jagatud lubaduste kinnimaksmine.

Varalised karistused, st trahv ja konfiskeerimine, ei peaks olema osa riigi eelarvepoliitikast, kuna karistuspoliitika eesmärk on inimese ümberkasvatamine, mitte eelarveaukude lappimine ning poliitikute jagatud lubaduste kinnimaksmine. Võibolla on probleem hoopis selles, et erakonnad ei mäleta enne mulluseid riigikogu valimisi antud lubadusi. Vähemalt sõnades muretseti toona keskmise ja väiksema sissetulekuga eestimaalaste toimetuleku pärast, kuid nüüd, mil plaanitakse täita riigieelarvet trahvirahaga, on oht raskemaks muuta just nende inimeste elu. Kui probleemid on fiskaalpoliitikas ja eelarve täitmisega, siis tuleb leida üles vead, mitte pressida kodanike käest rohkem raha välja. Sellised lahendused nagu trahvimäärade mitmekordistamine võivad olla bürokraatidele meelepärased, kuid tekitavad ühiskonnas pigem probleeme juurde, mitte ei lahenda neid.