/nginx/o/2016/03/21/5180221t1hf1b8.png)
Nobeli preemia laureaat Amartya Sen on öelnud, et demokraatias pole näljahäda, sest vastutusvõimelised valitsused teevad kõik, mis nende võimuses, et massilist nälgimist ära hoida. Sama arutluskäik peaks kehtima ka puhta joogivee puhul, sest nagu toit, on ka see meie heaolu ja püsimajäämise tarbeks asendamatu ressurss, kirjutab Columbia õigusülikooli professor Katharina Pistor.
Hiljutised sündmused USAs pakuvad masendavat vaadet sellele, kuidas Seni idee alati ei toimi ja sellele, kuidas demokraatia võib alt vedada inimesi, keda ta peaks teenima. 2014. aastal lõpetas Michigani osariigis Flinti omavalitsus Detroitist vee ostmise ning valis allikaks lähedalasuva jõe. Otsuse tegemist mõjutas mure kulude pärast. Mured vee kvaliteedi pärast heideti aga kõrvale.
Jõevesi söövitas linna vananevat torustikku ning kraanist väljudes võis see juba sisaldada kõrgel tasemel mürgist pliid. Keegi aga ei paistnud sellest hoolivat. Linna ja riigi võimud pigistasid silma kinni, isegi pärast seda, kui ettevõtted ja haiglad kuulutasid vee kasutuskõlbmatuks ning vahetasid veeallikaid.
Flinti elanikud kurtsid vee värvi ja maitse üle, kuid olenemata sellest, kui palju nad kas üksi või kollektiivselt häält tõstsid, kahtlustati neid võhiklikkuses ja neisse suhtuti kui sarihädaldajatesse. Isegi kui arstid tõendasid, et plii tase linna laste veres oli aastaga kahekordistunud, langesid Flinti elanike kaebused kurtidele kõrvadele.
USA võib olla oma regulaarsete valimiste ja esindusvõimuga maailma edukaim demokraatia, mis Abraham Lincolni kuulsa lause järgi on «rahva valitsus: rahva poolt ja rahva huvides.» Siiski pole ükski valitsustasand rakendanud vajalikke meetmeid, et tagada Flinti elanikele turvaline joogivesi.
Flintis toimunu ei ole üksikjuhtum, see illustreerib palju laiemat probleemi. Kogu maailmas puudub miljonitel inimestel juurdepääs puhtale joogiveele. Liiga tihti on vaesed inimesed sunnitud jooma saastunud vett, puurima torustikesse auke või ostma pudelivett, mis on palju kallim nende rikkamate naabrite kraanist voolavast veest. Probleemi tähtsus ainult kasvab, sest joogivee konkurents tõuseb.
Kui valitsus pole koostööaldis või kompetentne, on tavaliseks praktikas piirata selle mõjuvõimu, et vabastada turu võim. Kui asi on aga hädavajalikes ressurssides nagu vesi, on selline lähenemine moraalselt vastuoluline. Puhta vee eraldamine neile, kes selle eest kõige rohkem maksta suudavad, lõpeb olukorraga, kus tööstuslikke vajadusi peetakse olulisemaks kui üksikisikute vajadusi, mistõttu paljud jäävad veest üldse ilma.
Päris probleem pole mitte veepuudus, vaid olemasolevate ressursside ebavõrdne jaotamine, mis muudab vee hinna vaestele liiga kalliks. Tavaliste kaupade puhul võib selline olukord olla talutav – kõik ei saagi endale jahilaeva lubada – kuid hädavajaliku ressursi puhul peame tagama õiglase jaotuse.
Järelikult peame vee ja teiste oluliste ressursside reguleerimiseks leidma parema mooduse. Sõnumi tõhusaks edastamiseks on vaja, et see jõuaks võimu omavate inimesteni ning ka mõjutaks neid, olgu nad siis valitud ametnikud, regulaatorid või eraosalised. Valimised annavad inimestele võimaluse hääletada, kuid see pole sama, mis neile hääle andmine, ning veel vähem garanteerib see, et tõstetud hääli ka kuulatakse.
Flint ei ole vaid demokraatia appihüüd USAs – see on ka ilmselge õppetund selle kohta, et kogu maailmas on vaja paremat valitsemist. Püüdlused joogivee tootmisel kulusid vähendada nii, et vee kvaliteet ei vasta isegi tervishoiu põhistandarditele, on «valitsus rahva huvides» tõsiselt kulunud.
Nagu lahkunud Nobeli preemia laureaat Elinor Ostrom näitas, on tavalised inimesed võimelised ressursse jagama ning vältima «ühisvarade tragöödiat». Vajadus tegutseda on neil, kes kontrollivad esmaseid ressursse, mitte neil, kes neid vajavad. Võrdse jaotuse probleemi lahendamiseks on vaja, et ametivõimud täidaksid valitsetavate ees oma kohustusi, mis tähendab kuulamist, õppimist ning lõpptulemusena nende probleemidega tegelemist.
Katharina Pistor on Columbia õigusteaduste kõrgkooli professor ja raamatu Governing Access to Essential Resources kaastoimetaja.
Copyright: Project Syndicate, 2016.