Toomas Randlo

FOTO: Liis Treimann

Tundliku inimese solvumise tagajärjed võivad olla ettearvamatud. Seda illustreerib kenasti möödunud nädalal Vinni-Porno... vabandust, Vinni-Pajusti gümnaasiumis abituriendi ja õpetaja vahel aset leidnud intsident.

«Vinni-pajusti gümnaasium more like vinni-porno gümnaasium kui aula ees rõvedalt tatti pannakse,» (kirjapilt muutmata) kirjutas Lääne-Virumaal asuva kooli 12. klassi õpilane Twitteris pärast emakeelepäeva raames toimunud etendust. Säutsuma ajendas tüdrukut etenduse keskel aset leidnud suudlus, mida ta koolinäidendis kohatuks pidas.

Möödus lühike aeg ja postitusest said teada nii näidendi kirjutanud emakeeleõpetaja kui ka kooli direktor. Selguse ja lihtsuse huvides asetame ennist välja toodud säutsu kõrvale lühidalt sellele järgnenud karistuse: õpilane pidi kirjutama seletuskirja, sai käskkirja «ebaõpilasliku käitumise pärast», pidi säutsu kustutama ja vabandust paluma kõigi keskkooliklasside õpilaste ees. Kui see pole ülereageering, siis mis on?

Ma arvan, et antud juhtumi puhul demonstreeris kool hiilgavalt, kuidas ei peaks käituma. Muidugi mõistan emakeeleõpetaja solvumist, sest kellelegi ei meeldi, kui tema loomingut halvustatakse. Kindlasti olid tal kõige õilsamad kavatsused, kui pani kaks õpilast laval amelema. Kõik teavad, et seks ja vägivald müüvad, seega loodan, et näidendis oli ka üks kõva lööming.

Aga tulles uuesti loo iva juurde tagasi, siis arvamuse avaldamist ei tohiks niimoodi karistada, eriti koolis. Twitteris säutsunud tüdruk ei kasutanud küll kõige paremat sõnastust, kuid mõte oli õige. Ta pidas kohatuks üht osa õpetaja lavastatud näidendist, mis nn hapukurgihooajal oleks võib-olla miniskandaalina mõne kollase ajalehe veergudele jõudnud. Kindlasti pole see põhjus õpilasele käskkirja andmiseks.

Me kõik puutume pidevalt kokku erinevate arvamustega ja mõned neist võivad meid solvata. Kas solvumine annab mulle õiguse keelata arvajal tulevikus oma mõtete väljendamise? Loomulikult mitte, sest me elame demokraatlikus riigis, mille kõige olulisemate alustalade hulka kuulub just sõna- ja väljendusvabadus.

Igas mõttes tundub vale, kui õpilast karistatakse põhiseadusliku õiguse – sõnavabaduse – eest. Kool peab õpetama noori mõtlema, mitte dikteerima, kuidas tuleb mõelda.

Ja kui seekord karistati näidendi tõttu kooli nime pilamist käskkirjaga, siis mis järgmiseks? Kas tulevikus Facebookis koolitoitu kiruv õpilane heidetakse välja, sest kokatädi solvus? Kust jookseb solvumise piir? Ja kas tõesti laseme ülitundlikel inimestel dikteerida, mida võime öelda?

Igale inimesele peab jääma võimalus avaldada vabalt arvamust, kui see ei teota kellegi hea nime ega õhuta vägivalda ja mõne indiviidi solvumine ei anna õigust selle piiramiseks.