Iga päev üks tahtlik tapmine või tapmiskatse, 365 kõige rängemat kuritegu aastas, ja seda väikeses Eestis – selline kurvalt sümboolne arv on kuritegevuse statistikas kirjas 1994. aasta real. See osutab ja meenutab, millisest olukorrast oleme läbi tulnud.
Juhtkiri: iga tapmine on Eestis ühe võrra liiga palju
21. märts 2016, 11:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõigest kümme aastat tagasi oli tapmisi üle 120 – iga kolme päeva tagant suri üks Eesti inimene seepärast, et teine inimene tõstis tema vastu käe. Eelmisel aastal oli tapmisi 40.
Ja ka 40 tapmist aastas on kaugelt liiga palju – inimlikult võttes oli meil eelmisel aastal täpselt 40 tapmist rohkem, kui pidanuks olema. Taas statistikat vaadates on seda kaks korda rohkem, kui peaks olema võrreldes Eestit Euroopa Liidu keskmise näitajaga. Meie põhjala lähinaabrite madalast kuritegevuse tasemest oleme aga ikka veel hirmus kaugel. Tõenäoliselt ei saa kunagi olema nii idüllilist inimühiskonda, kus mitte keegi ei sure kurjategija käe läbi. Ometi veenab seesama teiste maadega võrreldav statistika, et elu saab ka Eestis olla palju-palju turvalisem, kui see praegu on.
Ööl vastu eilset pussitas Paides üks noor mees surnuks teise noore mehe. Oleme jõudnud vähemalt selleni, et jubedad vägivaldsed kuriteod vapustavad ja raputavad ühiskonda. Panevad küsima, mis on selliste juhtumite põhjus? Mida saab teha teisiti, et terve reisibussitäis inimesi ei läheks aastas hauda ainuüksi tapmiste tõttu? Ja selline peabki avalikkuse reaktsioon olema. Inimesed peavadki tundma ennast raputatuna vereloigust ühe Eesti väikelinna ööklubi ees, sest see on meie kaasmaalase veri – see on ühe noore mehe, Eesti inimese surm üleliia. Selline juhtum peabki tekitama meis empaatiat – võimet asetada end selle inimese rolli, kes on kannatanud. Võime kujutada endale ette tema ja ta lähedaste tundeid. See peabki panema meid kaasa tundma. See peabki tekitama inimliku vajaduse jagada oma tekkinud tundeid ja mõtteid teiste inimestega.
Mõtleme, millise avalike arutelude tormi tekitas hiljutine peksujuhtum Tartus. Ka seal oleks võinud mõni jalahoop tabada ohvrit teisiti, mõni hoop oleks võinud olla veel ja seda noort isa poleks enam elavate kirjas. Just võime ja võimalus samastada end ohvriga, tunne, et see oleks võinud samahästi juhtuda minu või mu lähedastega, paneb meid otsima põhjusi ja lahendusi.
Selle juhtumi puhul kerkis üles veel teist tüüpigi reaktsioon: tähelepanu kurjategijate saatusele. Jah, seda liini ajades on kerge sattuda inimkonna ajaloos läbiproovitud äärmusse, kus vähemalt retooriliselt justkui õigustatakse kurjategijaid nende raske saatuse ja ühiskonna, ülejäänud inimeste tegematajätmistega. Mõelgem teisiti: mingi saatus ei õigusta tapmist, ent kindlasti saame teha palju, et tapjasaatusega inimesi ja nende ohvreid oleks väga palju vähem.
Võib ju kõlada küüniliselt, ent on ometi tõsi, et 1994. aasta oludes, tollases normaalsuses ei jätkunud avalikkusel jaksu isegi igale ohvrile mõtlemiseks.