Vladimir Putini välispoliitilise tegevuse motiividest rääkides pakutakse sageli, et need on ennekõike sisepoliitilised: kuni tal õnnestub piiride taga hoida akuutsena mõnd silmatorkavat, ent sõjalises ja majanduslikus mõttes mitte üleliia kurnavat konflikti, püsib ühiskond kaitseseisundis. Masside ohjamiseks pole tõhusamat kui väike võidukas sõda pealtnäha jõulise juhi eestvõttel. Nii on venelastega. Aga meiega?
Olen kaugel soovist Putinit õigustada. Gruusias ja Ukrainas nähtu annab küllalt ainest uskuda, et Eesti on kaitsekulusid kasvatades ja liitlassuhteid tugevdades talitanud õigesti. Ometi tajun keelel küsimust, kas me ei lösuta mõnikord ise samas augus, millesse kukkumise pärast lihtsaid venelasi haletseme. Kas ka meie pole end tasapisi harjutanud suhtuma kriitikavabalt kõigesse, mis viitab julgeolekuohule? Justkui pooltoone enam polekski. Selge see, et riik peab olema valmis rünnakuid tõrjuma. Samas ei tohiks välist survet pimesi suurendada ega reaalsustaju kaotada.
Kas Eesti pereisa peab ikka tundma end reeturina, kui haarab poeriiulilt saunaõlleks vahelduse mõttes mõne Venemaal villitud margi? (Jah, olen ise sedamoodi tundnud.) Üks tuttav juurdles hiljuti pikalt, kas puhkusereisiks on ikka sobilik kasutada Aerofloti. Sihtkoht ja kuupäevad klappisid. Hind oli soodsam kui teistel tol päeval samasse punkti lennanud firmadel. Aga ta kahtles.
Olnuks see näiteks Türgi lennuettevõte, ostnuks ta piletid kohe ära, vaevamata pead, kuidas Recep Tayyip Erdoğan suhtub inimõigustesse, internetivabadusse ja demokraatiasse. Ent venelaste suhtes oli ta, ilma et keegi oleks käskinud, peas juba ette rakendanud teatavaid sanktsioone.
Polegi tähtsust, kas too inimene söandas lõpuks Aerofloti lennuki pardale istuda. Küll aga sellel, et temas tekkis tõrge juba enne, kui ta oli kaalunud poolt- ja vastuargumente. Ometi peab ta end vaba maa vabaks kodanikuks. Harituks pealekauba.
Läinud kolmapäeva hommikul rippus Postimehe internetilehel esiuudis «Venemaa võib üritada Eestit rändega lämmatada». Ma ei suutnud lugu lõpuni lugeda, sest mõtted keerlesid pealkirja ümber. See mõjus nagu täiuslik torm, ühendades endas kõike, mis viimasel ajal eestlaste ilmapilti ahistab: venelased (!) hakkavad meid pagulastega (!) lämmatama (!).
Kujutan ette, kuidas nii mõnigi tormas mõttes juba Narva sillale kaigast vibutama, selle asemel et muheledes vuntsi keerutada ja küsida: kui lihtsasti lämmatatav see Eesti riik ülepea olla saab, kui tema halduskord on heal tasemel, inimesed sallivad ning poliitikute tegevus oma rahva suhtes aus ja läbipaistev?
Rõhutan veel: eelöeldu ei sisalda soovi hajutada tähelepanu Putini aparaadi õigusvastastelt tegudelt Venemaal ja väljaspool seda. See mees on vist tõesti hull. Aga miks peaks meie hulluks minema?
Rannar Raba on AS Postimees Gruppi kuuluva ajalehe Sakala majandusajakirjanik.