Robin Lustig: viga pole Ameerika ühiskonnas, vaid Ameerika poliitilises süsteemis

BBC saatejuht Robin Lustig Foto: Erakogu

BBC legendaarne raadiohääl Robin Lustig on olnud juba noorusest saadik kirglik Ameerika Ühendriikide poliitika vaatleja. BBC World Service’s kajastas ta muuhulgas 2004. ja 2008. aasta presidendivalimisi. Viimastel aastatel peab Lustig küll pensionipõlve, kuid jagab meeleldi Postimehe lugejatega oma tähelepanekuid 2016. aasta valimiste kohta.

Ühendriikide presidendivalimised on senistes faasides pakkunud palju üllatusi, seda eriti vabariiklaste leeris. Donald Trump on suutnud võita osariikides, kus arvati, et ta seda ei suuda. Mis on tema edu taga?

Minu arvates on Trumpi edu taga palju laiem fenomen, mille tunnistajateks oleme praegu paljude lääne demokraatiate puhul. See on justkui mäss senise poliitilise eliidi vastu ja reaktsioon nende tegevusele. Paljude arvates ei suutnud nad ära hoida 2008. aasta majanduskriisi ega kaitsta piisavalt valijaid elustandardi languse eest.

Minu meelest on Trumpi fenomeni eelkäijaks teatavas mõttes nii vabariiklaste 2009. aastal alguse saanud populistliku nn teepartei kandidaatide edu kui ka Sarah Palini kandideerimine asepresidendiks ühes tandemis John McCainiga 2008. aasta valimistel.

Viimasel ajal on vabariiklaste endi leerist kostnud palju hääli, et Trumpi võit eelvalimistel ja tõus partei presidendikandidaadiks tähendaks Vabariikliku Partei kui sellise lõppu. Kas asjad on tõepoolest nii halvad ja millised on praegu võimalused Trumpi peatada?

Ma ei usu, et Trumpi võit tähendaks Vabariikliku Partei lõppu. Eriti ei usu ma ka seda, et miski suudaks enam väärata tema edu.

Ma võrdleksin praegust veidi 1964. aastaga, kui vabariiklaste leeris olid samuti väga suured vastuolud ja sügav lõhe seoses Barry Goldwateri saamisega partei presidendikandidaadiks. Tema vaateid peeti teatud mõttes äärmuslikuks, eelkõige hirmutas paljusid tema sõjakas antikommunism ning konservatiivsed vaated fiskaalpoliitikale. Ka tema kampaania oli mõneti üles ehitatud vastandumistele ja toonaste poliitikute kritiseerimisele. Lõpuks kaotas Goldwater Lyndon Johnsonile ka valimistel, kuid Vabariiklaste Partei ei kadunud selle pärast ju veel kuhugi.

Eelvalimiste algul peeti endist Florida kuberneri Jeb Bushi kõige tõenäolisemaks vabariiklaste presidendikandidaadiks. Miks tema kampaania nii haledalt läbi kukkus?

Bushi kampaaniale said saatuslikuks needsamad eliidivaenulikud meeleolud, millest ma eespool juba rääkisin, peale selle – olgem ausad – ei olnud ta presidendikandidaadina just kuigi muljetavaldav.

See, et sa oled endise presidendi poeg ja endise presidendi noorem vend, ei aita eriti võita valijate südant olukorras, kus valijatel on vana poliitilise establishment’i poliitikutest sõna otseses mõttes kõrini saanud.

Vaatame ka vastasleeri. Millised on demokraatide favoriidi Hillary Clintoni nõrgad kohad?

Hillary on Demokraatliku Partei eelvalimistel toetusekogujana võrdlemisi nõrk, nagu näitas tema kaotus 2008. aastal Barack Obamale. Ta tundub valijatele liiga külma ja  kalkuleerivana. Ta on suures poliitikas olnud juba liiga kaua ning pealegi on ta meedias figureerinud võrdlemisi vastuolulise tegelasena sellest ajast peale, kui Bill Clinton ligemale 25 aastat tagasi presidendiks kandideeris.

Vaatamata kõigele sellele arvan, et Hillary Clinton võidab demokraatide presidendikandidaadi valimised ja väga tõenäoliselt hiljem ka presidendivalimised. Teisest küljest, eksperdid on seni oma prognoosidega puusse pannud, nii et suhtuge ka minu ennustusse reservatsioonidega.

Hillaryt saadavad minevikuskandaalid. Kui palju võivad need mõjutada tema kampaania edukust?

Juhul kui Hillary saab demokraatide presidendikandidaadiks ja Trump valitakse omakorda vabariiklaste omaks, pole vähimatki kahtlust, et Trump kasutaks neid tema vastu. Trump viskab tema pihta kõik minevikusüüdistused, mida leiab, ja leiutab veel terve hulga uusi.