Punkbändi Pussy Riot liikmed neile kuulsust toonud aktsioonil Moskva Punasel väljakul.

FOTO: Reuters/ScanPix

Stereotüüpsest mõtlemisest loobumine aitab purustada iganenud võimuvahekordi, lahustada nende mõjuvälju ning rekonstrueerida – sõltumata päritolust – naise kuvandit nii nõukogude taaka kandvas Eestis kui ka patriarhaalsel Venemaal, kirjutab Julia Polujanenkova Müürilehes.

Venelannad on Eestis väga erinevad. Neil on erinevad erialad, eesti keele oskused, perekonnaseis, arvamused, huvid, hirmud, aga sellest hoolimata eksisteerivad ka neid ühendavad stereotüübid. Need nõukogude mineviku kaasabiga kujunenud stereotüübid soorollidest, religioonist, seksuaalsest orientatsioonist ning ksenofoobiast ei ole nii agressiivsed, kui need on Venemaal, aga sellest hoolimata mõjutavad need väga palju arvamust siinsete venelannade kohta.

Olen kasvanud ümbritsetuna eestivenelannadest Ida-Virumaal, õppisin ülikoolis Peterburis ja praegu töötan kunstivaldkonnas peaasjalikult koos eestlastega. Minu humanitaarharidus võimaldab mul võrrelda ja analüüsida mu mitmekülgset kogemust ning tausta, mille peale olen hakanud viimasel ajal üha rohkem mõtlema.

Kui ma kasvasin Jõhvis, oli täiesti arusaadav, et naise elu ei koosne ainult perest ja köögist, vaid talle on olulised ka karjäär ja hobid. Mõnes peres leidus küll koduvägivalda, aga seda ei peetud enam siiski vähemalt normaalseks. Feminismist ei räägitud üldse või mõnikord mainiti ajaloolises kontekstis sufražette (19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses naiste valimisõiguste eest võidelnud liikumine – toim.). Mina mõtisklesin selliste küsimuste üle nagu miks on hea kanda kleite, kui need ei ole mugavad, miks on minu lemmikud karate ja matemaatika tüdruku jaoks imelikud hobid või miks soovivad sugulased minu vanematele järgmisena just poega. Kuid keegi ei keelanud mulle samas otseselt midagi.

Võrreldes kodulinnaga tundusid Peterburi õppekeskkond ning sealne seltskond ja meedia mulle arhailisemana. Meedias räägiti kogu aeg naise ülevast missioonist olla kodukolde hoidja, kõneldi ka vägivalla ohvriks langenute enda süüst juhtunus, samas kui seksikaid neitseid ülistati taevani. Kolmandaks kursuseks arvasin, et olen juba päris karastunud, kui õpetaja pöördus minu poole eksami lõpus sõnadega: „Nii maitsetu riietusega ei tee sa küll mingit edukat karjääri – panen sulle hindeks nelja, mitte viie.” See solvas mind, sest meie grupi ainuke poiss sai samuti nelja, aga tunduvalt kehvema vastuse eest. Hiljuti on hakanud ilmuma ka artiklid sellest, kuidas feministid tapavad vene traditsioone (selle kohta samas seletus puudub, millised ja mis ajast need nn traditsioonid on).

Pärast poolteist aastat tagasi Tartusse kolimist õppisin end uuesti nii oma välimuse kui ka otsustega seoses kindlalt tundma. Olen väga õnnelik inimene ja minu töökoht ei ole mind mu soo, päritolu või vanuse põhjal ühelgi korral diskrimineerinud ega ka kuidagi solvanud. See isegi šokeerib mind, sest olin juba harjunud, et inimeste humanitaaralane haridus ei garanteeri viisakat käitumist ega inimlikku suhtumist.

Venekeelne meedia

Ma arvan, et venelaste sooküsimusi Eestis illustreerib väga hästi ka uus telekanal ETV+. Nende hommikusaate meessoost juht on noorem kui naissaatejuht, mis läheb vastuollu tavapärasega, kui klassikaliselt pannakse vanema mehega paari noorem naine. Õhtul näidatakse sotsiaalselt tundlikel teemadel saateid, kus räägitakse ka tõsiselt koduvägivallast. Aga ka neis leidub siiski mõnikord ohvrit süüdistavaid fraase ning mõne teise saate puhul on esindatud taas kõikvõimalikud stereotüübid naistest. Näiteks probleemipüstitus teemal, kuidas Yana Toom lubab endale vahel ebatäiusliku soengu kandmist. Naise puhul, kes tegeleb aktiivselt ja edukalt poliitikaga, traditsiooniliselt meeste valdkonnaga, ei hinnata mitte ainult tema professionaalset tegevust, vaid ka välimust.

Selles mõttes ei erine Eestis tehtud venekeelne meedia eriti palju Venemaa omast. Vaated poliitikale on küll vastandlikud, aga kõik teised väärtused ja stereotüübid on sarnased, ainult võib-olla mitte nii radikaalsed. Suurem osa venelannadest ei otsi eestikeelset või muud võõrkeelset infot, vaid vaatab ja loeb Venemaa meediat ning mõnikord venekeelset Eestis tehtud meediat. Need, kes on rohkem integreerunud, alustavad info otsimist ainult kitsaste valdkondade kohta – loevad näiteks erialaga seotud artikleid. Sedaviisi nende vaated ühiskonnale laiemalt väga palju ei muutu – nad on kasvanud üles oma peres ja pärinud oma maailmavaate vanematelt. Mida vähem on inimene integreerunud, seda meeleheitlikumalt otsib ta pinda oma mälestustest ja juurtest.

Eestis ei allu venelannad enam esmapilgul nii patriarhaalsetele ideedele kui varem, aga nad on veel kaugel euroopalikest väärtustest ja ei saa ühtlasi hästi aru, mis neid täpselt nendest eraldab.

Õrn õieke

Nimetaksin praeguse situatsiooni lakmuspaberiks bändi Leningrad viimase muusikavideo „Eksponaat”. Šnuri (Sergei „Šnur” Šnurov on oma anarhistlike ja vulgaarsete laulutekstide poolest Venemaal populaarsust kogunud popmuusik – toim.) eestvedamisel tegutsev legendaarne rühmitus lasi kuu aega tagasi välja ropu lauluvideo, kus noor naine sätib end kohtinguks. Edukad ja haritud inimesed jagavad sotsiaalmeedias vaimukat teemakäsitlust. Jah, kasutatud keel on silmapaistev, ja samal ajal on see ka täiesti julm. Video naerab välja ahastava soovi vastata ilustandarditele, mis mõjuvad tegelikult mõlemale soole ebaloomulikena. Ühiskonnas tekiblose-lose-situatsioon, kus antakse hinnanguid nendele naistele, kes standarditele ei vasta, jättes mulje, nagu neil ei saaks olla õnnelikke ja edukaid suhteid, samal ajal kui naisi, kes antud nõuetele väga vastata püüavad, peetakse sisutühjadeks ja rumalateks. Naine ei ole suhtes enam subjekt, vaid seksuaalne objekt. Selles situatsioonis ei nähta probleemi, kuigi see on väga iseloomulik ka venelannade (aga üldisemalt kogu naissoo) rollile Eesti ühiskonnas, kus huulepulk ja ilus soeng ei ole valik ning ebavajalikke iluprotseduure nimetatakse elementaarseks enese eest hoolitsemiseks. Naisel on küll võimalus valida, aga tema valikut kritiseeritakse igal juhul.

Keegi ei näe probleemi selles, mis toimub näiteks rahvusvahelisel naistepäeval. Selle tähtpäeva esialgne idee õiglusest ja võrdsusest on muundunud igavese naiselikkuse ülistamiseks. Niisugune on tavaline 8. märts: tublid mehed kingivad ilusasti riietatud ja meigitud naistele lilli ning võib-olla teevad tüütuid ja ebameeldivaid kodutöid, mida tavaliselt teevad naised, et anda neile sel päeval võimalus olla õrn ja ilus. See näitab väga hästi, mida kõige rohkem väärtustatakse ja milline ideaalne naine olema peaks – õrn, ilus, leplik, tänulik ja igavesti hoolitsev. Kui keegi selle püha ja ajaloolise kuvandi kahtluse alla seab, süüdistatakse teda naissoo solvamises.

Stereotüüpidest vabanemine

Üldiselt on jutt võrdõiguslikkusest päris hirmutav teema. On huvitav, et feminism sulab ühte ateismi- ja LGBT-aineliste diskussioonidega, ning üheskoos nähakse neis ähvardavat ohtu tervele ühiskonnale ja avalikule korrale. Venekeelne meedia kujutas Pussy Riotit ohuna kirikule – kirik omakorda kannab Venemaal neid väärtusi, mis on võetud aluseks ühiskondlikule korrale.

Artikli kirjutamise ajal rääkisin feminismist ja suhetest ühe sõbrannaga (venelanna Tallinnast), kes hindab oma iseseisvust ja võimalust vabalt valikuid langetada. Samal ajal arvab ta, et suhtes peab mees olema peamine, isegi kui kõik otsused tehakse koos ja teineteist toetatakse nendes. Ta lisas veel, et ei taha võtta endale kõiges vastutust. Nii minu sõbranna kui ka Pussy Rioti näide ilmestavad, kuidas inimesed ei näe, et feminism, ateism ega homoseksuaalsus ei välista üldinimlikke väärtusi, nagu vastastikune austus või abi. Just lahtiütlemine stereotüüpidest annab palju uusi võimalusi ja avab perspektiive.

Muutumine on alati keeruline, aga ei tähenda ilmtingimata loobumist oma kultuuripärandist. On vaja teha mõistlikke valikuid ja heita kõrvale see, mis meie arengut pidurdab. Oleme 21. sajandi Euroopa elanikud ja võiksime alustada üksmeelselt üksteisega arvestavast mõtlemisest sõltumata kellegi soost, päritolust, religioonist jms.